Carl Magnus von der Pahlen

Vabahärra Carl Magnus von der Pahlen, vene keeles Матвей Иванович фон дер Пален (2. märts (19. veebruar vkj) 1779 Tallinn – 1. juuni (20. mai vkj) 1863 Palmse), oli baltisakslasest Venemaa sõjaväelane, riigitegelane ja mõisaomanik.

Päritolu ja lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Ta põlvnes vanast baltisaksa suguvõsast, kelle kohta on Liivimaal teateid juba 1290. aastast. Sündis Palmse ja Vanamõisa mõisniku erustunud alampolkovniku vabahärra Hans von der Pahleni (1740–1817) ja tema abikaasa Beate Ulrika Sophie Stenbocki (1759–1845) vanima pojana. Talviti elas ta Tallinnas, kus sai koos noorema venna Alexisega ema juhendamisel koduhariduse. Suved veetis Palmse mõisas, mis oli suguvõsa valdus 1676. aastast.

Sõjaväeline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Varajane sõjaväeline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

1784. aastal, mil ta oli vaid viieaastane poiss, lasi isa ta kirjutada ratsaväkke ning temast sai kortermeister. Tegevteenistusse astus 22. jaanuaril 1797, mil temast sai Riia karabinjeeripolgu (aastast 1796 kürassiiripolk) kornet. 1806–1807 osales Poola sõjas Prantsusmaa vastu ja sai oma esimese autasu – talle anti Püha Vladimiri IV klassi orden. 20. aprillil 1807 viidi ta üle kavalergardide polku. Sama aasta 30. aprillil osales sõjalises kokkupõrkes Ostrolenka juures, lahingus ilmutatud isikliku vapruse eest autasustati teda Kuldmõõgaga. Pärast sõjategevuse lõppu määrati 31. augustil 1807 teenima kavalergardide väeossa ja 13. septembril nimetati 5. armee juhataja kindralmajor Nikolai Aleksejevitš Tutškovi adjutandiks.

Sõda Rootsiga[muuda | muuda lähteteksti]

1808–1809 osales ta adjutandina sõjas Rootsi vastu. 30. oktoobril 1808 toimus Idensalmis öölahing, milles osalemise eest autasustati teda Püha Georgi IV klassi ordeniga. 11. novembril võttis osa Uleåborgi vallutamisest. Alates 1809. aastast juhatas ratsaväesalka kindralmajor krahv Pavel Aleksandrovitš Stroganovi väeüksuses. Samal aastal ülendati rittmeistriks.

Sõda Türgiga[muuda | muuda lähteteksti]

Vene-Türgi sõjas oli ta Moldaavia armees kindral Fjodor Uvarovi adjutant ja võttis osa Silistra ning Šumla linna vallutamisest. 1810. aasta juunis osales polkovnikuks ülendatuna ebaõnnestunud katses vallutada Ruse linna, kus ta sai ka paremasse õlga haavata. 26. augustil Batini linna hõivamisel ilmutatud vapruse eest autasustati teda Püha Anna II klassi ordeniga. 15. oktoobril osales Nikopoli linna vallutamises.

Napoleoni sõjakäigu ajal 1812. aastal nimetati ta kindralleitnant Nikolai Aleksejevitš Tutškovi juurde korrapidajaohvitseriks, alates 14. oktoobrist 1812 käsutas lendsalka ja osales Königsbergi vallutamises 24. detsembril 1812.

1813. aasta jaanuaris osales ta oma lendsalgaga Preisimaa linna Pillau (tänapäeva Baltiisk) piiramises ning piiratavast linnast abivägede ja varustuse eemalhoidmises. Kahe moonavoori ja vastase väljatungide tõrjumise eest autasustati teda Püha Anna 2. järgu ordeni juurde kuuluvate teemantkaunistustega ning määrati Königsbergi linna komandandiks.

Märtsist 1813 juhatas Pahlen krahv Aleksandr Tšernõšovi vägedes Riia^[1] ja Soome tragunipolke ning kasakaid. Paistis silma Lüneburgi vallutamisel, mille eest anti talle 21. märtsil 1813 kindralmajori auaste. Lahingute eest Dennewitzis autasustati teda 3. järgu Püha Georgi ordeniga. Leipzigi lahingus juhatas Põhjaarmee avangardi ning sai lahingus ülesnäidatud vapruse eest Püha Anna 1. järgu ordeni.

Augustis 1813 nimetati ta kindralmajoriks ja sai 3. klassi Georgi ordeni. 1814. aastani sõdis ta Lääne-Euroopas ja osales Prantsusmaal paljudes lahingutes.

12. juulil 1818 läks omal soovil erru.

Tegevus riigiametnikuna[muuda | muuda lähteteksti]

Carl Magnus von der Pahlen oli 18. veebruarist 1821 kuni 1827. aastani Eestimaa maanõunik, 1828 ülendati salanõunikuks ja senaatorik, Tartu õpperingkonna ja Tartu ülikooli kuraatoriks (1828–1835).

1830 ülendati ta kindralleitnandiks ja määrati aastateks 1830–1845 Riia sõjakuberneriks, sealhulgas oli ta ka Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner. Tema adjutant oli suurvürstinna Jelena Pavlovna kürassiiripolgu rittmeister August von Kotzebue (1799–1876).^[2] Balti kubermangude kindralkubernerina osales ta 1831. aastal Kuramaa kubermangu levinud Poola Novembriülestõusu mahasurumises.

Rahutuste mahasurumises osales Carl Magnus von der Pahlen isiklikult, organiseerides selleks Miitavi ja Riia elanikest sõjasalga (milles oli 2000 meest ja 6 suurtükki), kellele anti sõjavarustust vastavalt keiser Nikolai I korraldusele riiklikest varudest (relvad, hobused ja majanduskulud). Rahutuste mahasurumise eest autasustati von Pahlenit ka 6. detsembril 1831 Püha Aleksander Nevski ordeniga.

Juhtis 1840. aastatel Liivimaa talurahvaülestõusu mahasurumist. 1841. aastal tekkisid rahvarahutused. Selle põhjustajateks olid õigeusu propageerimine ning Cēsise ja Valga maakonna usuvahetajatele maadejagamislubaduste täitmata jätmine Venemaa lõunaosas.

1845. aastal määrati Carl Magnus von der Pahlen Riiginõukogu liikmeks.

1847. aastal läks ta haiguse tõttu erru ning talle määrati riiklik pension 6000 rubla aastas.

Ta on maetud Ilumäe kalmistule Ilumäe külas.

Estofiil[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu ülikooli ajalooprofessor Hendrik Sepa andmetel pöördus Pahlen 19. sajandi keskpaigas Venemaa keisri Aleksander II-e poole palvega anda Eestimaa kubermangu talupoegadele rohkem vabadust ja parandada nende elujärge. Iseäranis aktiivselt võitles ta talupoegade huvide eest pärast erruminekut. Kindrali eesti keel oli laitmatu.^[3]

Mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast oma isa surma päris 1818. aastal Palmse suguvõsamõisa, mis kinnitati tema nimele samal aastal.^[4] 1823. aastal ostis ta kindraliproua von Tollilt Arbavere rüütlimõisa, tema poeg Alexander müüs selle maha 1886. aastal.^[5] Abielu Elisabeth von Esseniga tagas Pahlenitele ka Aruvalla ja Vaida mõisad, mõlemad müüdi 1886. aastal.

Sõjaväeline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

1784 kortermeister
1797 kornet
1798 porutšik
1807 staabirittmeister
1809 rittmeister
1810 polkovnik
1813 kindralmajor
1830 kindralleitnant
1843 ratsaväekindral

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Vladimiri ordeni IV klass (1807)
Preisi Pour le Mérite orden (1807)
Püha Georgi IV klass (1809)
Püha Anna II klass teemantidega (1810)
Püha Georgi III klass (1813)
Püha Vladimiri III klass (1813)
Rootsi Mõõgaorden (1814)
Preisi Punase Kotka II klass
Püha Anna I klass (1814)
Püha Stanislavi I klass
Püha Vladimiri II klass (1815)
Püha Aleksander Nevski orden (1831)

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Carl Magnuse teine abikaasa Katharina Wilhelmine Arvelius (1800–1869)

Carl Magnus von der Pahlen oli kaks korda abielus. Esimest korda naitus 1817. aastal Riia sõjakuberner von Esseni tütre Elisabeth Anna Dorothea von Esseniga (1795–1820). Sellest liidust sündis poeg

Alexander (1819–1895).

1823. aastal abiellus ta Tallinna gümnaasiumi professori tütre Katharina Wilhelmine Arveliusega (1800–1869). Sellest abielust sündisid:

Beata Margarita Elisabeth (1824–1860),
Katharina Juliana (1825–1847), abiellus 1844 Ohtu mõisniku vabahärra Konrad von Meyendorffiga (1817–1890),
Sophia Augusta (1829–1907), abiellus 1849 Uulu mõisniku parun Reinhold von Staël von Holsteiniga (1819–1892),
Natalie (1831–1906), abiellus 1856 Ahula mõisniku rittmeister Konrad von Grünewaldtiga (1825–1868).

Sugupuu[muuda | muuda lähteteksti]

Vabahärra Carl Magnus von der Pahlen	Vabahärra Hans von der Pahlen (1740−1817)	Vabahärra Arend Dietrich von der Pahlen (1706–1753)	Vabahärra Arend Dietrich von der Pahlen (1675–1710)
			Vabaproua Magdalena Charlotta Wachtmeister af Björko (1686−1710)
		Magdalena Elisabeth von Derfelden (1710−1793)	Christoph von Derfelden (1681−1750)
			Margaretha Wilhelmine von Löwen (1685−1710)
	Krahvinna Beate Ulrika Sophie Stenbock (1759−1845)	Krahv Karl Magnus Stenbock	Krahv Fredrik Magnus Stenbock
			Krahvinna Ebba Margaretha De la Gardie
		Margarethe Helene von Blome	Otto von Blome
			Anna Margaretha von Brockdorff

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ БИОГРАФИИ личного состава Рижского драгунского полка
↑ Vabahärra Karl Woldemar von Budberg: Allgemeines Adress-Buch für das Gouvernement Livland und die Provinz Oesel, Riga 1840, lk 1
↑ Ühe estofiili 200-as sünnipäev. − Võitleja. Nr 1. Jaanuar 1979, lk 7 [1].
↑ Rahvusarhiivi Kinnistute register. Nr 99. Palmse mõis [2].
↑ Rahvusarhiivi Kinnistute register. Nr 8. Arbavere mõis [3].

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Bornhaupt, Christian. Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W. F. Häcker, 1855. Lk 80 [4].
Frobeen, Jakob Gottfried. Rigasche Biographieen nebst einigen Familien-Nachrichten, Jubilaums-Feiern etc. Dritter Band: 1856−1879. Riga: In Commission bei Schnakenburgs litho- und typograph. Anstalt, 1884. Lk 85 [5].
ID puudub veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"
Luuk, Mare. Kuue põlvkonna omanikumärgid Palmse Pahlenite raamatukogus. − Omanikumärgid vanaraamatus: artiklite kogumik. Toim. Larissa Petina. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 2008. Lk 44-60. Siin: lk 51-53 [6].
Ühe estofiili 200-as sünnipäev. − Võitleja. Nr 1. Jaanuar 1979. Lk 7 [7].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev Filippo Paulucci	Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner 1830–1845	Järgnev Jevgeni Golovin

Eelnev Karl Christoph von Lieven	Tartu õpperingkonna kuraator 1828–1835	Järgnev Gustav von Craffström

[SWokL-1] БИОГРАФИИ личного состава Рижского драгунского полка

[z4YnX-2] Vabahärra Karl Woldemar von Budberg: Allgemeines Adress-Buch für das Gouvernement Livland und die Provinz Oesel, Riga 1840, lk 1

[zKEyV-3] Ühe estofiili 200-as sünnipäev. − Võitleja. Nr 1. Jaanuar 1979, lk 7 [1].

[6pfDN-4] Rahvusarhiivi Kinnistute register. Nr 99. Palmse mõis [2].

[MyDNN-5] Rahvusarhiivi Kinnistute register. Nr 8. Arbavere mõis [3].

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]