Carl Leonhard Reinhold

Allikas: Vikipeedia
Carl Leonhard Reinhold.jpg

Carl (Karl) Leonhard Reinhold (26. oktoober 1757 (varem on sünniaastana nimetatud ka 1758, mis on ekslik) Viin10. aprill 1823 Kiel) oli filosoof ning kirjamehena tähtsaim Austriast pärit saksa valgustuse esindaja. Ta oli tuntud Kanti filosoofia propageerijana.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viinis astus Reinhold pärast gümnaasiumi 1772 noviitsina jesuiitide ordusse ning õppis jesuiitide seminaris, 1774 läks ta üle barnabiitide ordusse, sest jesuiitide ordu keelustati 1773. Ta õppis seal filosoofiat ja teoloogiat ning oktoobris 1778 sai temast barnabiitide kolleegiumi filosoofiaõpetaja. 1780 pühitseti ta preestriks ning nõnda sai temast ordupreester. Ta tegutses mõne aasta nii kogudusepreestri kui ka filosoofiaõpetajana. Aastal 1781 sai temast südametunnistuse vabaduse ja mõttevabaduse eest seisva Viini organisatsiooni Zur wahren Eintracht liige. Ta avaldas Viini ajalehtedes raamatuarvustusi ja lühiesseesid, milles ta propageeris Joseph II reforme, radikaalset valgustust ja ususallivust.

Novembris 1783 põgenes Reinhold ordutõotustest vabanemata Viini Püha Miikaeli kloostrist Leipzigisse. Seejärel sõitis ta 1784 jesuiitide kartuses Weimarisse. Seal läks ta 1874 Johann Gottfried Herderi ärgitusel ja juhatusel üle luterlusse. Mais 1784 tutvus ta Christoph Martin Wielandiga ning temast sai Wielandi kirjandusajakirja Der Teutsche Merkur kaastööline ning lõpuks toimetaja. Wielandi jaoks kirjutas ta alates 1786. aastast "Kirju Kanti filosoofia kohta" ("Briefe über die Kantische Philosophie"), mis 1790 ilmusid ka raamatuna ning aitasid kantiaanluse populariseerimisele oluliselt kaasa. Aastal 1785 abiellus ta Wielandi tütre Sophie Katharine Susannega ning sai Saksimaa õuenõunikuks Weimaris. Juba 1783 oli ta saanud illuminaadiks nimega Decius ning 1787 sai ta illuminaatide ordu "prefektiks" Jenas. Samuti sai ta vabamüürlaseks, kellena ta oli aktiivne elu lõpuni.

Aastal 1787 sai Reinhold oma töö "Briefe über die Kantische Philosophie" alusel Jena ülikoolis filosoofia erakorralise professuuri vastasutatud kriitilise filosoofia õppetoolil, 1791 sai ta seal professor ordinarius supernumerarius'eks ning suurelt jaolt tema Kanti-huvi tõttu sai Jena nende aastate saksa filosoofia keskuseks. Reinhold oli Jenas Novalise, Franz Paul von Herberti, Johann Benjamin Erhardi, Friedrich Karl Forberg ja Friedrich Immanuel Niethammeri mõjukas õpetaja. Aastal 1793 sai ta kutse minna Kieli ülikoolis korraliseks professoriks, mille ta 1794 vastu võttis.

Aastal 1808 sai Reinhold Baieri Teaduste Akadeemia liikmeks ning 1809 Weimari looži "Amalia" liikmeks. Aastal 1815 sai ta "Danebrogi rüütlite" liikmeks. Aastal 1816 nimetati ta Taani kuninglikuks riiginõunikuks. Aastast 1820 kuni surmani oli ta looži "Luise zur gekrönten Freundschaft" meister Kielis. Sel ajal osales ta aktiivselt nii Johann Christoph Bode "Saksa vabamüürlaste liidus" kui ka Friedrich Ludwig Schröderi loožireformis ("Schrödersche Lehrart"), mille uuendusi seniajani praktiseeritakse paljudes Saksamaa ja teiste maade vabamüürlaste loožides. Pärast Bode surma jätkas ta tööd "Nõustujate moraalse liidu" nime all.

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reinholdi peetakse Immanuel Kanti kriitilise transtsendentaalfilosoofia teerajajaks saksa keeleruumis. Tema "Briefe über die Kantische Philosophie", mille Kant ise autoriseeris oma filosoofia mõõduandva tõlgendusena, levis kiiresti väljapoole eriteadlaste kitsast ringi ning aitas kaasa Kanti õpetuse saamisele valdavaks.

Ta püüdis arendada kriitilise filosoofia "elementaarfilosoofiaks", milles mõistus ja meelelisus tuletatakse ettekujutusvõimest, ühtsest enesestmõistetavast algprintsiibist (teadvuseprintsiibist). Oma sellekohaste kesksete töödega "Versuch einer neuen Theorie des menschlichen Vorstellungsvermögen" (1789), "Beyträge zur Berichtigung bisheriger Missverständnisse der Philosophen, Erster Band" (1790) ja "Ueber das Fundament des philosophischen Wissens" (1791) andis ta olulise panuse saksa idealismi filosoofia arengusse. Oma filosoofilises peateoses "Versuch einer neuen Theorie des menschlichen Vorstellungsvermögens" (Inimliku ettekujutusvõime uue teooria katse) esitas ta oma "elementaarteooria" ning esitas Kanti õpetuse ühtse süsteemi järgi. See oli kaasaegsete meelest Kanti mõtete mõõduandev kokkuvõte.

Pärast intensiivset tegelemist Johann Gottlieb Fichte teadusõpetusega võttis Reinhold omaks Fichte positsiooni ning esindas seda oma auhinnatud uurimuses "Über den gegenwärtigen Zustand der Metaphysik und der transzendentalen Philosophie überhaupt" ("Metafüüsika ja transtsendentaalfilosoofia üldse praegusest seisundist"; 1796).

Elav suhtlemine Friedrich Heinrich Jacobiga tõi kaasa Leonhardi kaugenemise Fichte transtsendentaalsest subjektivismist. Juba 1796 jõudis Leonhard Fichte teadusõpetuse ja Jacobi uskumisõpetuse vahelisele eklektilisele positsioonile.

Alates 1800. aastast pöördus ta Stuttgardi protestantliku teoloogi, filosoofi ja gümnaasiumiprofessori Christoph Gottfried Bardili, Schellingi sugulase "ratsionaalse realismi poole. Nimelt retsenseeris ta Bardili tööd "Grundriß der ersten Logik" ning püüdis tema ideid levitada, asutades ajakirja "Beiträge zur leichteren Übersicht des Zustandes der Philosophie beim Anfange des 19. Jahrhunderts" (6 vihikut, 1801–1803). Bardili mõjul vabanes Leonhard transtsendentaalfilosoofilisest subjektiivsest idealismist.

Seejärel pöördus ta Johann Friedrich Herbarti poole. Oma hilisfilosoofias pöördus ta – eriti kirjutistes "Rüge einer merkwürdigen Sprachverwirrung unter den Weltweisen" (1809) ja "Grundlegung einer Synonymik für den allgemeinen Sprachgebrauch in den philosophischen Wissenschaften" (1812) keelekriitikal põhineva filosoofia poole, millega teda võib pidada filosoofia keelelise pöörde eelkäijaks. See oli tema "viies filosoofia".

Tähtsus filosoofia ajaloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema "Briefe über die Kantische Philosophie" (Kirjad Kanti filosoofiast") lõi olulised eeldused Kanti kriitilise transtsendentaalfilosoofia omandamiseks saksa keeleruumis ning andis tõuke Friedrich Schilleri ja Arthur Schopenhaueri Kanti-tõlgendusele.

Reinholdi "elementaarfilosoofiast" sai alguse Kanti filosoofia ümberkujundamine, mis viis Fichte, Schellingi ja Hegeli süsteemideni välja. Fichte püüdis ühtse printsiibi otsingul Reinholdist kaugemale minna.

Bardili mõjutusel töötas Leonhard välja spekulatiivse loogika idee ning nägi ülesannet mõista ja esitada filosoofia ajalugu selle sisemises järjepidevuses.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ka tema poeg Ernst Reinhold oli filosoof.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]