Carl Georg Fick
Carl Georg Fick (28. juuni 1801 Tallinn – 12. juuni 1883 Keila) oli Eesti vaimulik.
Õppis aastani 1820 Tallinna Gümnaasiumis. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1820–1823. Seejärel oli koduõpetaja Keilas Meyendorffide juures. Ordineeriti õpetajaks 25. septembril 1827.
Oli Keila Miikaeli koguduse adjunkt aastatel 1827–1828 (kutsuti 19. juulil 1827) ja õpetaja 1828–1883. Lääne-Harju praostkonna praost oli ta 27. märtsist 1835–1870, Eestimaa konsistooriumi assessor 28. veebruarist 1844 kuni 1863.
Oli 9. septembrist 1843 Eestimaa Kirjanduse Ühingu liige. Pooldas Eduard Ahrensi eesti kirjakeele muutuste arutamist konsistooriumis[1]. 1865. aastal lõi ta kiriku juurde Keila esimese meeskoori.
Maetud Keila kirikuaeda, matmispaik asub kiriku lõunaküljel.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Carl Georg Fick pärines Tallinna fajansimanufaktuuri rajaja Carl Christian Ficki (1730–1792) perest[2].
Tema poeg Max Wilhelm Fick oli pärast teda Keila Miikaeli koguduse õpetaja. Tema teine poeg Eduard Georg Fick oli esimene Keilas tegutsenud arst.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Liivi Aarma Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525-1885 Tallinn 2007
- ↑ Evelin Povel, Kohtumised kirikuaias 3., Keila Leht, nr. 5, 5 veebruar 2021