Ohakalind

Ohakalind
	;
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Värvulised Passeriformes;
Sugukond	Vintlased Fringillidae;
Perekond	Ohakalind Carduelis;
Liik	Ohakalind;
Binaarne nimetus
	Carduelis carduelis; (Linnaeus, 1758)
	;

See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Ohakalind (perekond); Donna Tartti romaani kohta vaata artiklit Ohakalind (romaan)

Ohakalind (Carduelis carduelis) on linnuliik vintlaste sugukonnast ohakalinnu perekonnast. Rahvapäraseid nimetusi: takjalind, takjatihane, ohakalind, ohakavarblane, tiglits, terlits.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Üldpikkus 12–14 cm. Välimus ja häälitsused on iseloomulikud. Noorlind erineb teistest vintlastest üleni musta saba ja vanalinnuga sarnase tiivamustri poolest.

Kutsehüüd on tikelit või stipit, hoiatushüüd tasane häi. Laul on kiiretempoline, selles on rohkesti kutsehüüde vaheldumisi vidistavate, klõbistavate ja mõnede vileliste häälitsustega.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Ohakalind on levinud Euraasias Atlandi rannikust kuni Jenissei, Altai, Tian Shani ja Põhja-Indiani. Eestis on ohakalind üsna üldlevinud harilik haudelind. Osa asurkonnast rändab septembris-oktoobris Kesk- ja Lääne-Euroopasse, kust naaseb märtsis-aprillis. Ohakalinnu pesitsusaegset arvukust hinnatakse 40 000 – 60 000 paarile, talvist arvukust 10 000 – 40 000 isendile^[1]. Enamik ohakalinde lahkub meilt septembris ja oktoobris.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Ohakalind asustab kultuurmaastiku puistuid.

Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Ohakalind ehitab pesa nii okas- kui lehtpuudele. Varakevadel eelistab ta okaspuid, mis sel ajal pakuvad paremat varju kui raagus lehtpuud. Teistkordseks pesitsemiseks valib ta sagedamini lehtpuu. Tavaliselt paikneb pesa tüvest eemal ja on enamasti põimitud väheste peente okste külge.

Pesa on paksuseinaline poolkera, see koosneb tihedasti põimitud raagudest, rohukõrtest, samblikest, kasetohu libledest jm. Pesalohk on vooderdatud peente kõrte, taimevilla, jõhvi ja karvadega. Pesa välispind on tihedasti kaetud ämblikuvõrguga, mis teeb pesa helehalliks.

Kurnas on 4–6 muna. Need on valkjad, kirjatud pruunikate tähnide, laikude ja kriipsukestega. Emaslind soojendab poegi esimestel päevadel nende koorumise järel. Poegi toidavad mõlemad vanemad esimestel päevadel putukatega, hiljem pugus pehmendatud seemnetega. Pärast poegade pesast väljalendu jätkavad vanalinnud nende toitmist umbes nädal aega. Pärast seda hakkavad noorlinnud laialt ringi liikuma.^[2]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Peale korvõieliste seemnete sööb õrnu taimevõsusid ja vähemal määral putukaid.

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

Ohakalind oli 2016. aastal Saksamaa aasta lind^[3] ja 2018. aastal Valgevene aasta lind^[4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ ^1,0 ^1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
↑ Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud. Tallinn Valgus 1974
↑ Vogel des Jahres. Naturschutzbund Deutschland
↑ Птушка года ptushki.org

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Ohakalind andmebaasis eElurikkus

[hirundo-1] 1,0 ^1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.

[2] Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud. Tallinn Valgus 1974

[3] Vogel des Jahres. Naturschutzbund Deutschland

[4] Птушка года ptushki.org

[1]

[2]

[3]

[4]