Bulgaaria muusika

Allikas: Vikipeedia
Kavalimängija Teodosij Spasov

Bulgaaria muusika on Bulgaaria ja bulgaarlaste muusika, sealhulgas rahvamuusika, süvamuusika ja levimuusika.

Tähtsamad bulgaaria klassikalise muusika heliloojad on Emanuil Manolov, Pančo Vladigerov ja Georgi Atanasov ning tähtsamad ooperilauljad on Gena Dimitrova, Mariana Paunova, Boris Hristov, Rajna Kabaivanska ja Nikolaj Gjaurov. Tuntumad popmuusikud on Lili Ivanova, Emil Dimitrov ja Vasil Naydenov. Tuntuim rahvamuusika esitaja on riigitelevisiooni naiskoor, mis sai 1990. aastal Grammy auhinna. Kuulsamad bulgaaria päritolu muusikud välismaal on Sylvie Vartan, Filipp Kirkorov, Lucy Diakovska, Mira Aroyo, Mikhael Paskalev, Nora Nova, Vasko Vasilev ja Ivo Papazov.

Tavalisemad rahvamuusikaansamblites kasutatavad pillid on gaida (kitsenahast torupill), kavall (otsast puhutav flööt), gõdulka (poogenkeelpill, arvatavasti kujunenud rebekist), tõpan (suur üle õla kantav trumm, mida mängitakse nuiadega), tambura (pika kaelaga lautosarnane metallkeelte ja krihvidega keelpill nii rütmiliseks saateks kui ka meloodilisteks soolodeks), tarabulka (liivakellakujuline sõrmedega mängitav trumm). Tänapäeva muusikud on traditsioonilisi pille ja nende mängutehnikat edasi arendanud. 19. sajandil hakkasid Bulgaariasse saabuma ka vabrikus valmistatud pillid, näiteks akordion. Bulgaaria akordionimuusika väljaarendajaks oli Boris Karlov.

1965. aastal alustas kultuuriministeerium Koprivšticas muusikafestivali korraldamist, mis nüüd toimub iga viie aasta järel.

Bulgaaria rahvamuusika keskendub tähtpäevadele, nt jõulud, aastavahetus, püha Laatsaruse päev jne. Traditsiooniliselt on laule laulnud nii mehed kui ka naised. Naiste repertuaaris on lai valik töölaule, samuti matuse- ja sõduriitkud.

Bulgaaria muusika on tuntud oma asümmeetriliste taktimõõtude poolest, mis on üles ehitatud kahe- ja kolmelöögiliste rütmide kombinatsioonidele, mis vastavad tantsijate lühikestele ja pikkadele sammudele. Näiteks võib taktis olla 5, 7, 9, 11, 13 või 15 lööki. Näiteks tants lesnoto kasutab 7-osalist taktimõõtu ja rõhk on esimesel, neljandal ja kuuendal löögil, seega saab takti jagada "aeglaseks" kolmelöögiliseks osaks ja kaheks "kiireks" kahe löögiga osaks. Muidugi kasutatakse ka mujal Euroopas levinud taktimõõte 2/4, 4/4 ja 3/4.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]