Briti idealism

Allikas: Vikipeedia

Briti idealism oli filosoofiasuund Suurbritannias 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi alguseni.

Selle suuna juhtivad esinejad olid esimeses põlvkonnas Thomas Hill Green (1836–1882), Francis Herbert Bradley (1846–1924) ja Bernard Bosanquet (1848–1923). Teise põlvkonna väljapaistvamad kujud olid John McTaggart Ellis McTaggart, H. H. Joachim, J. H. Muirhead ja G. R. G. Mure. Reaktsioonina briti idealismile panid noored Cambridge'i filosoofid George Edward Moore ja Bertrand Russell aluse analüütilisele filosoofiale.

Kuigi briti idealistide vaated olid omavahel üsnagi erinevad, võib välja tuua teatud ühisjooned. Nad uskusid Absoluudisse (ainsasse ja kõikehõmavasse reaalsusse). Nad omistasid tähtsa koha mõistusele, mille abil saab Absoluuti taibata ja mis on omane ka Absoluudile endale. Nad ei tunnistanud mõtlemise ja objekti lahutamist, vaid pidasid mõtlemist ja objekti reaalsuses ühtseks tervikuks.

Briti idealism on välja kasvanud saksa klassikalisest filosoofiast ning seda võib pidada absoluutse idealismi erikujuks. Eriti olulised on briti empirismile Kant ja Hegel, kelles Thomas Hill Green nägi briti filosoofia päästjat väidetavalt allakäivast empirismist. Igatahes vastustasid briti idealistid filosoofiasuunda, mille esindajad olid John Locke, David Hume, John Stuart Mill ja Henry Sidgwick, sealhulgas utilitarismi. Kuigi kõik briti idealistid poleks möönnud näiteks Hegeli mõju, peetakse briti idealismi leviku oluliseks soodustajaks James Hutchinson Stirlingi raamatut "Hegeli saladus".

Vähemalt üldistes joontes on Hegeli filosoofia briti idealismi kindlasti mõjutanud, samuti on briti idealistid Hegelilt üle võtnud termineid ja ideid. Peale Absoluudi mõiste on hegellik ka näiteks õpetus sisemistest suhetest, tõe koherentsiteooria ja konkreetse universaali mõiste. Näiteks Bradleyl võib leida ka midagi Hegeli dialektika sarnast. Hegeli filosoofiat tervikuna ega ka Hegeli loogikat briti idealistid siiski ei aktsepteerinud.

Poliitilises filosoofias püüdsid briti idealistid kummutada individualismi Herbert Spenceri vaimus. Nad pidasid inimest loomupäraselt ühiskondlikuks olendiks. Nad ei asjastanud riiki. Näiteks Greeni järgi saab väärtus olla ainult indiviidis ning riigi olemasolu on õigustatud ainult niivõrd, kui ta aitab kaasa väärtuse elluviimisele indiviidide elus.

Kui Bertrand Russellist ja George Edward Moore'ist said briti idealismi vastased, siis selle positsioon Suurbritannias nõrgenes. Briti filosoofia hakkas metafüüsika vastu mässama. Hiljem tuli selle juurde tagasi Robin George Collingwood, kuid tema mõju ei olnud kuigi suur. Tänapäeva briti filosoofide seas on tuntuim absoluutse idealismi pooldaja arvatavasti Timothy L. S. Sprigge.

British idealismi mõju USA-s jäi mõnevõrra piiratuks. Uushegellik oli Josiah Royce'i varajane filosoofia. Ameerika ratsionalist Brand Blanshard oli nii tugevalt Bradley, Bosanqueti ja Greeni mõju all, et teda võiks peaaegu pidada briti filosoofiks.