Bosnia ja Hertsegoviina muusika
Bosnia ja Hertsegoviina muusika on Bosniast ja Hertsegoviinast pärinev või bosnialaste loodud või esitatud muusika.
Nagu ka teistel Balkani maadel, on Bosnial ja Hertsegoviinal olnud tormiline minevik korduvate sissetungide ja okupatsioonidega. Bosnia ja Hertsegoviina muusika on seetõttu segu traditsioonilisest slaavi folkloorist türgi ning vähemal määral ka lääne mõjutustega.
Bosnia muusikast võib leida polüfoonilise ja dissoneeriva laulustiili ganga, mis on traditsiooniliselt olnud peamiselt lambakarjuste repertuaaris. Pillidest on olnud levinud bosnia torupill, puuflööt ja näpitav krihvidega keelpill šargija. Ühekeelelist poogenpilli guslet on kasutatud eepiliste poeemide saatmiseks. Esimese maailmasõja ajal tekkisid ja 1960. aastatel said populaarseks rahvamuusikaansamblid, mis koosnevad kahest viiulist ja šargijast.
Sevdalinka on bosnia muusikastiilidest võib-olla kõige iseloomulikum, bosnialikum. See on emotsionaalne melanhoolne laulustiil, mille sisu on nukker, jutustades armastusest ja selle kaotusest või lähedase inimese surmast. Neid laule esitati keelpilli sazi, hiljem akordioni saatel. Tänapäeval on traditsioonide austajate meelepahaks saateansambli koosseisus levinud lisaks akordionile ka trumm, kontrabass, kitarrid, klarnetid ja viiulid. Sevdalinka arenes välja linnades Osmanite võimu ajal.
Bosnia sufivennaskondades on viljeletud araabia-, pärsia- ja türgikeelset religioosse sisuga Ilahije i Kaside laulu, mida mehed kooris esitavad raamtrummi saatel.
Euroopa klassikalise muusika loojateks Bosnias ja Hertsegoviinas on heliloojad Dino Zonić, Mirsad (Giga) Jelešković, Ališer Sijarić, Igor Karača, Dino Rešidbegović, Anđelka Bego-Šimunić jt.