Bioregionalism

Allikas: Vikipeedia

Bioregionalism (inglise bioregionalism) on multidistsiplinaarne jätkusuutlikule arengule sihitud lähenemisviis, mille eesmärgiks on sidusa kohaliku või piirkondliku (piiritletud bioregiooni ehk ökoregiooni) keskkonnapoliitika väljatöötamine ja rakendamine[1]. Bioregioon ei ole määratletud jäiga haldusliku piiriga (näiteks riigipiiriga), vaid pigem selgelt eristuva bioregiooni eluavalduste ja topograafiga[2]. Bioregiooni määramisel on arvestatud maapinna vorme, jõgede ja järvede valgalasid, kliimat, taimede ja loomade levikut ning kohalike elanike kogukondlikku ja kultuurilist tausta[1].

Bioregionalismi arenemine ja mõningane rakendamine algas 1980ndate lõpul ja 1990ndate alguspaigus[1].

Bioregionalistliku lähenemise põhiteesid on järgmised:

  • poliitilised piirid langeksid võimalikult kokku ökoloogiliste (bioregiooni) piiridega;
  • toob esile bioregiooni (ainu)omase ökoloogia;
  • julgustab bioregioonis oleva toidu kasutamisest (näiteks kohalikud teraviljad, loomad jne);
  • julgustab kohalike loodusressursside kasutamist;
  • soodustab vastavale alale omaste taimede viljelemist.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 21.10.2012)
  2. Kiili, J. (2000). Sissejuhatus keskkonnapoliitikasse. Tallinn, TTÜ Kirjastus. Lk 69–73