Biitnik

Allikas: Vikipeedia
...

Biitnik (inglise k beatnik) on 1950-ndatel aastatel ameerikas tekkinud subkultuurse biitnikute põlvkonna (Beat Generation) maailmavaadet pooldav ja selle eluviisi järgi elav isik.

Jack Kerouac võttis 1948. aastal kasutusele sõnapaari "biit põlvkond" ("Beat Generation"), et iseloomustada alles oma vormi otsivat kuid tajutavat subkultuurset antikonformistlikku New Yorgi noorsooliikumist. Nimi tekkis vestluse käigus kirjanik John Clellon Holmesiga. Kerouac väidab, et isikuks, kes algselt nende omavahelises vestluses kasutas sõna "beat" (löök, rütm) oli tänavasahkerdaja ja luuletaja Herbert Huncke. Tolleaegses afroameerika kogukonna kõnekeeles oli mõiste pigem kasutusel kirjeldamaks väsimust ("tired"), vaesust, allasurutust ja rõhumist (väljendid: "beaten down", "beat to his socks")[1][2][3] . Kerouac omastas väljendi ja kohandas tähendust, et lisada muusikaline seos muusika ja ajapulsiga - "rütmis" ("on the beat") ja varjundid "hingekosutav" ning "õndsalik" ("upbeat" ja "beatific").

Esmakordselt kasutas mõistet "beatnik" 2. aprillil 1958 San Francisco Chronicles kolumnist Herb Caen pilkavas toonis oma veerus, mis ilmus kuus kuud pärast Nõukogude Liidu tehiskaaslase "Sputnik" lendu kosmosesse ("beat"+järelliide -nik).

Mõiste võeti kohe omaks - juba järgmisel päeval kasutas Examiner nimetust ja ajakirjanduse kaudu loodi stereotüüp logelevatest kitsehabemega, barettiga ja päikeseprillidega boheemlastest, kes etlevad kohvikutes mõtetut luulet ja kes mängivad bongotrumme seltsiks pikkade juustega mustadesse liibuvatesse kostüümidesse (trikoo?) riietatud vabameelsed naised.[viide?]

...

Varajane näide stereotüüpsest biitnikust ilmnes Vesuvio Cafe's (legendaarne baar North Beachil Kalifornias), kus aknal istuv täishabemes, kõrge kaelusega ja sandaalides kunstnik Wally Hedrick lõi improviseeritud joonistusi ja maale.

1958. aastaks said San Franciscot väisavad turistid minna juba bussituuridele, et näha North Beachil biitnikke ja nende subkultuuri, asjaolu, mis prohvetlikult kuulutas ette sarnased ekskursioonid Haight-Ashbury hipide linnaossa kümme aastat hiljem.[4]

John Giorno peab 1983. aastal valminud dokumentaalfilmis "Burroughs" William Burroughsi poega William S. Burroughs nooremat (1947-1981) "viimaseks biitnikuks". Filmitegija Gustave Reininger peab oma 2009. aastal valminud portreefilmis "Corso – The Last Beat" viimaseks biitnikuks omakorda ameerika poeeti Gregory Corsot (1930 -2001).

Jack Kerouaci, William Burroughsi ja Allen Ginsbergi peetakse ühtedeks suurimateks oma põlvkonna biitkirjanikeks. Biitkultuuri kuulub luule, kunst, muusika, nagu bebop ja muu jazz ning rändav eluviis. Biitnikel on ulatuslik mõju Lääne kultuurile laiemalt (seksuaalne vabadus, naisõigus-liikumine, gay-liikumine, antirassistik liikumine, kanepi ja teiste uimastite demüstifitseerimine ja / või dekriminaliseerimine jne), samuti on nad kas kaudselt või otseselt hipide ja teiste subkultuuride (näit küberpunk) tekkimise ja ideoloogia lätteks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Beat to his socks, which was once the black's most total and despairing image of poverty, was transformed into a thing called the Beat Generation..." James Baldwin, "If Black English Isn't a Language, Then Tell Me, What is it?," The New York Times, July 29, 1979
  2. "The word 'beat' was primarily in use after World War II by jazz musicians and hustlers as a slang term meaning down and out, or poor and exhausted. The jazz musician Mezz Mezzrow combined it with other words, like 'dead beat' ..." Ann Charters, The Portable Beat reader, 1992, ISBN 0-670-83885-3, ISBN 978-0-670-83885-1
  3. "Hebert Huncke picked up the word [beat] from his show business friends on of Near North Side of Chicago, and in the fall of 1945 he introduced the word to William Burroughs, Allen Ginsberg, and Jack Kerouac." Steve Watson, The Birth of the Beat Generation" (1995), p.3 ISBN 0-375-70153-2
  4. William T. Lawlor ed., Beat Culture: Lifestyles, Icons and Impact, pg. 309.