Bestla
|
See artikkel räägib skandinaavia mütoloogia tegelasest; Saturni kaaslase kohta vaata artiklit Bestla (kuu) |
Bestla (vanapõhja keeles Bestla) on skandinaavia mütoloogias naishiid (jöötun), keda nii Eddades[1][2] kui ka skaldide loomingus[3] mainitakse Odini emana.
Tal on Börriga peale Odini ka pojad Vili ja Vé.[2]
Bestla on hiid Bölþorni tütar[1][2] ja tal on teadmata nimega vend, kellelt Odin õppis oma loitsud.[1] Võib-olla on see hiid Mimir, kellel on Odiniga tihedad sidemed, mis on vastavad sellisele sugulusele.[4]
Bestla nimi ei ole enam, täpselt tõlgitav.[5] Rudolf Simeki arvates annab see tunnistust nime iidsusest.[6] Tähenduseks arvatakse kas 'armastatu' või 'niin' või 'puukoor'.[7]
Franz Rolf Schröder jõudis järeldusele, et Bestla on jugapuujumalanna.[8] Tema arvates austati germaani puudekultuses algselt ktoonilisi jumalusi, kes olid tihedas seoses viljakuskultusega.[9] Ka esimesed inimesed Ask ja Embla olevat pärinenud puudest. Waltraud Hunke peab mõtet, et Henkla oli puu, kes sünnitas Odini, siiski liiga kaugele minevaks.[10]
Bestla järgi on nime saanud Saturni kaaslane Bestla.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Märkused[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Vanem Edda, Hávamál, värss 140.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Snorri Sturluson. Noorem Edda, Gylfaginning, ptk 5.
- ↑ Einarr skálaglamm. Vellekla, värss 4 (10. sajand)
- ↑ VtWolfgang Golther. Handbuch der germanischen Mythologie. Taastrükk Hirzeli väljaandest (Leipzig 1895), Marix Verlag: Wiesbaden 2004, ISBN 978-3-937715-38-4, lk 216.
- ↑ Jan de Vries. Altnordisches etymologisches Wörterbuch, kd 1, 1957, lk 34; Rudolf Simek. Lexikon der germanischen Mythologie, 3. trükk, 2006, lk 50.
- ↑ Rudolf Simek. Lexikon der germanischen Mythologie, 3. trükk, 2006, lk 50.
- ↑ Jan de Vries. Altnordisches etymologisches Wörterbuch, kd 1, 1957, lk 34-
- ↑ Franz Rolf Schröder. Ingunar-Freyr, Verlag Mohr: Tübingen 1941, lk. 69
- ↑ Schröder, lk 17.
- ↑ Jan de Vries. Altgermanische Religionsgeschichte, 2 köidet, 2., ümbertöötatud trükk, . Verlag Walter de Gruyter: Berlin 1956–57, § 174 ja Simek, lk 50.