Bernard Kangro

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Bernhard Kangro)
Bernard Kangro
Sündinud 18. september 1910
Oe küla, Võrumaa
Surnud 25. märts 1994
Lund, Rootsi
Rahvus eestlane
Elukutse luuletaja, kirjanik, ajakirjanik

Bernard Kangro (ka Bernhard; 18. september 1910 Oe küla, Võrumaa25. märts 1994 Lund, Rootsi) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja ajakirjanik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Bernard Kangro sündis Oe külas Vana-Antsla vallas Võrumaal taluomaniku Andres Kangro ja Minna (Kangro) perekonnas.[viide?]

Ta õppis Kiltre algkoolis (1919–1922), Antsla kõrgemas algkoolis (1922–1924) ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum laude.[viide?]

Aastatel 1943–1944 töötas ta Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes ta Soome kaudu Rootsi.[viide?]

Aastatel 1950–1994 töötas ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega Eesti sõna (1942), Puhkus ja elurõõm (1943), Kodukolle (1945) ja Stockholms-Tidningen (1946).[viide?]

Bernard Kangro oli EYS Veljesto veli ning alates 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige.[viide?]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga. Tema proosas on kaks keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eestis ja Tartu.[viide?]

Tähelepanu väärivad ka Kangro kirjandusloolised raamatud "Arbujad" (1981) ja "Arbujate kaasaeg" (1983).

Pseudonüümid[muuda | muuda lähteteksti]

Bernard Kangro kasutas pseudonüüme Antsla Pännu, Herbert Viipilt, Joonas Taavet, Josef Tsaxtinis, Kroonik, O. J., Oskar Jooniste, Taavet Valler.[viide?]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Sonetid" (1935)
  • "Vanad majad" (1937)
  • "Reheahi" (1939)
  • "Põlenud puu" (1945)
  • "Pühapäev" (1946)
  • "Seitsmes öö" (1947)
  • "Tulease" (1949)
  • "Veebruar" (1951)
  • "Eikellegi maa" (1952)
  • "Suvihari" (1955)
  • "September" (1964)
  • "Varjumaa" (1966)
  • "Allikad silla juures" (1972)
  • "Hingetuisk. Jääminek" (1988)

Valikkogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ajatu mälestus" (1960)
  • "Minu nägu" (1970)
  • "Kogutud luuletused" (1991)
  • "Kojukutsuv hääl" (2000)

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Igatsetud maa" (1949)
  • "Kuma taevarannal" (1950)
  • "Peipsi" (1954)
  • "Taeva võtmed" (1956)
  • "Sinine värav" (1957)
  • "Jäälätted" (1958)
  • "Emajõgi" (1961)
  • "Tartu" (1962)
  • "Kivisild" (1963)
  • "Must raamat" (1965)
  • "Keeristuli" (1969)
  • "Joonatan, kadunud veli" (1971)
  • "Öö astmes x" (1973)
  • "Puu saarel on alles" (1973)
  • "Kuus päeva" (1980)
  • "Seitsmes päev" (1984)

Esseistika ja mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Arbujad" (1981)
  • "Kipitai" (1992)
  • "Härjanädalate aegu" (1994)
  • "Üks sündmusteta suvi" (1998)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema ja Maria Kangro tütar oli Eeva Merike Kangro-Pennar ja poeg on Andrus-Jaan Kangro.[viide?]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]