Benevento hertsogkond
|
Benevento hertsogkond 570–1077 | |||||
 Langobardide Benevento hertsogkond 8. sajandil | |||||
| Valitsusvorm | hertsogkond | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn | Benevento | ||||
| Religioon | katoliiklus | ||||
| Riigikeeled | ladina | ||||
| |||||
.svg){kind=small}
Benevento hertsogkond (hiljem Benevento vürstkond) oli keskaegse Itaalia kõige lõunapoolsem langobardide hertsogkond, mille keskuseks oli Itaalia lõunaosa ehk Il Mezzogiorno keskosas asuv Benevento linn. Olles muudest Itaalias asunud langobardide territooriumidest paavstliku Rooma hertsogkonna poolt ära lõigatud, oli Benevento neist ka praktiliselt sõltumatu. Vaid Grimoald I valitsemise ajal ja Liutprandist alates valitsenud kuningate valitsemise ajal oli hertsogknd kuningriigiga lähedamalt seotud. Pärast kuningriigi langemist jäi Benevento langobardide aladest ainsana eraldiseisvaks riigiks, säilitades oma de facto sõltumatuse ligi kolmesajaks aastaks; kuigi riik oli pärast aastat 849 osadeks jaotatud.
Paulus Diaconus kasutab Benevento kohta nime "Samniitide hertsogkond" (ducatum Samnitium), viidates sellega piirkonna muistsetest itaalikutest elanikele samniitidele, kelle järgi sai sealne piirkond ka oma nime Samnium.[1]
Rajamine[muuda | muuda lähteteksti]
Hertsogkonna rajamise asjaolud ei ole selged. Mõnede õpetlaste järgi olid langobardid Lõuna-Itaalias juba enne Po madaliku vallutamist ja nende arvamuste järgi oli hertsogkond rajatud aastal 571.[2] Kuid langobardid võisid sinna jõuda ka hiljem, aasta 590 paiku. Millal iganes hertsogkond loodi, oli sealne esimene hertsog Zotto – mööda Campania rannikut liikunud sõduritesalga juht. Kui algselt oli tegemist sõltumatu riigiga, pidi Zotto lõpuks alluma põhjapoolsele kuningavõimule. Tema järglaseks sai tema võimalik lähisugulane Arechis I, kes pani aluse kuni hertsogkonna ajaloo lõpuni kestnud pärilikule troonijärglusele.
Nõrgalt seotud Langobardide kuningriigi osaks olnud langobardide hertsogkonnad olid suuresti sõltumatud. Seda vaatamata sarnastele juurtele ja keelele, põhjapoolsete langobardide omadega sarnanevatele seadustele ja religioonile ning ka vaatamata faktile, et Benevento hertsogitel oli kombeks võtta naiseks kuninglikust perekonnast pärit naisi. Benevento hertsogeid eraldas Pavias resideerivatest kuningatest kaarena kulgev territoorium, mis oli vandunud truudust Roomale või Ravennale. See tõi loomulikult kaasa kultuurilise autonoomia ja Benevento kirikus kujunes välja eriline Benevento koraal, mida Gregoriuse koraal ei suutnud kuni 11. sajandini täielikult välja tõrjuda.
Ladina keele kirjutamiseks kujunes välja ka ainulaadne benevento kiri. 8. sajandil saabus Beneventosse Paviast pärit printsessi saatjaskonnas kirjutaja Paulus Diaconus. Asudes elama kõige tähtsamasse sealsesse kloostrisse, Monte Cassinosse, kirjutas ta esmalt Rooma ajaloo ja seejärel langobardide ajaloost rääkiva teose "Historia Langobardorum", mis on ka Benevento hertsogkonna selle perioodi ajaloo peamine allikas.
Laienemine[muuda | muuda lähteteksti]
Zottole järgnenud valitsejate ajal laienes hertsogkond Bütsantsi arvelt. Friuli hertsogkonnast pärit hilisem kuningas Arechis vallutas Capua ja Crotone, rüüstas Bütsantsi valduses olevat Amalfit, kuid ei suutnud vallutada Napolit. Tema valitsemisaja lõpuks olid Lõuna-Itaalias Bütsantsi valdusse jäänud vaid Napoli, Amalfi, Gaeta, Sorrento, Calabria ja Apulia mereäärsed linnad (Bari, Brindisi, Otranto jne). Aastal 662 siirdus hertsog Grimoald I (hertsog aastast 647) põhja, et aidata kuningas Godeperti tema võitluses venna ja kaaskuninga Perctariti vastu, kuid tappis seal nad mõlemad ja vallutas Pavia. Lombardite kuningana püüdis ta endise kuninga Aripert I valitud katoliikluse asemel seal küll arianismi taastada, kuid arianism oli kadumas isegi tema hertsogkonnas. Sarnaselt olid kadumas ka langobardide vähemuse ning ladina ja kreeka keelt kõneleva rahvastiku vahelised erinevused.
Aastal 663 piirasid Benevento linna bütsantslased osana Tarantos maabunud keiser Konstas II nurjunud katsest Itaalia lõunaosa endale tagasi võita. Ent hertsog Romuald I kaitses linna vapralt ja keiser, kartes, et kohale jõuab hertsogi isa kuningas Grimoald, taandus Napolisse. Romuald aga sai osa Rooma armeest Avellino ja Salerno vahel Forino all kätte ja hävitas selle. Aastal 680 allkirjastati hertsogkonna ja Ida-Rooma keisririigi vaheline rahuleping.
Benevento vallutas ka järgnenud kümnenditel bütsantslaste alasid, kuid hertsogkonna peamine vaenlane oli nüüd põhja pool asuv Langobardide kuningriik ise. Langobardide kuningas Liutprand sekkus korduvalt hertsogkonna valitsemisse, et suruda seal läbi oma valitsejakandidaate. Tema järglane Ratchis kuulutas Benevento ja Spoleto hertsogkonnad välisriikideks, kuhu oli keelatud ilma kuningliku loata reisida.
Secundum Ticinum[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 758 vallutas kuningas Desiderius lühikeseks ajaks Spoleto ja Benevento. Pärast seda, kui Karl Suur oli aastal 774 Langobardide kuningriigi vallutanud, püüdis Benevento hertsog Arechis II ise kuningaks saada ja teha Beneventost secundum Ticinum ehk "Teine Ticinum" (tänapäevase nimega Pavia, vana langobardide pealinn). Nähes, et see on ebapraktiline ja see tõmbaks frankide tähelepanu tema peale, valis ta tiitli princeps (vürst).
Benevento vürstkond[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna Karl Suur piiras aastal 787 Salernot, pidi ta end andma frankide süseräänsuse alla. Selleks ajaks oli Benevento muutunud Ticinumi sarnaseks ja kroonikud on linna kohta kasutanud väljendit Ticinum geminum – "Pavia kaksik". Arechis laiendas Rooma-aegset linna ja selle uued müüriga ümbritsetud osad ulatusid vanast linnast edelas olevate tasaste aladeni. Seal lasi Arechis hävitada kõik vanad ehitised, et ehitada sinna uus vürstlik palee, mille avatud õu on akropoli Piano di Corte osas veel tänapäevalgi jälgitav. Sarnaselt oma Bütsantsi vaenlastega ühendasid hertsogid paleekompleksi riikliku kirikuga, milleks Benevento puhul oli Santa Sofia.
Aastal 788 tungisid vürstkonda Bütsantsi väed, mida juhtis endise langobardide kuninga poeg Adelchis, kes oli leidnud pelgupaiga Konstantinoopolis. Ent tema vallutusplaanid nurjas Arechise poeg Grimoald III, kes allus osaliselt frankidele. Frangid aitasid tal küll Adelchist tagasi lüüa, kuid ründasid ise Benevento alasid mitmel korral, vallutades selle küljest väikseid osi; märkimisväärseim oli Chieti liitmine Spoleto hertsogkonnaga. Aastal 814 andis vürst Grimoald IV Ludwig Vagale ebamääraseid lubadusi seoses tribuutide ja kuuletumisega ning neid uuendas tema järglane troonil Sico. Ühestki lubadusest aga edaspidi tegudeni ei jõutud ja üksikute karolingidest monarhide võimu ja mõju vähenemine võimaldas Beneventol oma autonoomiat hoopis suurendada.
Benevento hertsogid kasutasid sarnaselt langobardide kuningatega dokumentide tõendamiseks pitsatsõrmuseid ja hilisemad Benevento vürstid võisid jätkata nende kasutamist kuni 9. sajandini. Sõrmused näitavad nii Rooma-aegsete valitsemisviiside jätkumist (või jäljendamist) kui ka laialt levinud kirjaoskust.[3]
Langus jagunemise ja vallutuste läbi[muuda | muuda lähteteksti]
Vaatamata frankidest monarhide lakkamatule vaenutegevusele saavutas Benevento järgneval sajandil oma haripunkti, pannes Napolile peale tribuudi tasumise kohustuse ja vallutades Sicardi juhtimisel Amalfi. Kui viimane vandenõu tulemusena tapeti, puhkes riigis kodusõda. Sicardi sugulane Siconulf kuulutati Salernos vürstiks, kuid Sicardi tapjat Radelchis I tervitati samal ajal Beneventos valitsejana. Selle lõpptulemuseks oli Itaalia kuninga Ludwig II käsul riigi kaheks vürstiriigiks jagamine: Benevento (koos Molise ja Apuliaga kuni Tarantoni põhjas) ja Salerno vürstkond. Mitmed selle piirkonna gastaldid ja krahvid (nagu nt Capua oma) said sellest kaootilisest olukorrast kasu ja kuulutasid välja iseseisvuse.
Kriisi süvendas veelgi saratseenide rüüstamiste algus. Esimesed saratseenid kutsus piirkonda Radelchis ja pärastpoole lisandus neid aastakümnepikkuse sõja käigus ka Siconulf soovil. Sageli võistlevate kristlastest valitsejate poolt tiivustatuna rüüstasid saratseenid Napolit, Salernot ja ka Beneventot ennast.[4] Lazio lõunaosas asunud saratseenide koloonia suudeti kõrvaldada alles aastal 915 pärast Garigliano lahingut. Ent samal ajal vallutas Bütsants tagasi suure osa Itaalia lõunaosast, alustades Barist, mille nad võtsid saratseenidelt tagasi aastal 876. Liites strateegide juhtida olnud teemad 10. sajandi lõpuks Itaalia katepanikioniks, vähendas Bütsants veelgi niigi kahanevat Benevento võimu.
Aastal 899 vallutas Capua valitseja Atenulf I Benevento ja ühendas kaks hertsogkonda. Ta kuulutas need lahutamatuks ja võttis kasutusele kaasvalitsemise printsiibi, mille korral pojad valitsesid riiki ühes oma isadega. Selle võttis peagi omaks ka Salerno. Ent kogu Langobardia Minor oli viimast korda ühendatud ajal, mil valitsejaks oli aastal 978 Salerno vürstiks saanud Pandulf Raudpea. Tal õnnestus aastal 969 teha Beneventost peapiiskopkond ja enne oma surma 981. aasta märtsis oli ta ka saanud keiser Otto I käest Spoleto hertsogi tiitli. Ent ta jagas viimase oma poegade vahel: Landulf IV sai Benevento-Capua ja Pandulf II Salerno. Kuid peagi hakkas Raudpea vennapoeg Pandulf II mässama, nõudes oma osa pärandusest.
11. sajandi esimestel kümnenditel kahanes Benevento territoorium väiksemaks kui tema kahel "sõsarriigil" – need olid sel ajal silmapaistvama tähtsusega Salerno ja vähem tähtis Capua. Ent aasta 1000 paiku koosnes Benevento siiski veel kokku 34 krahvkonnast. Aastal 1022 vallutas Saksa-Rooma keiser Heinrich II nii Capua kui Benevento, kuid naasis pärast ebaõnnestunud Trooja piiramist Saksamaale. Samal ajal saabusid Mezzogiornosse juba ka normannid ja Benevento, mida tollal tunnustati paavsti süseräänsuse all oleva riigina, oli vahelduva eduga nende liitlane. Benevento valitsejal oli veel piisavalt prestiiži, et panna oma poeg Atenulf Apulias toimunud normannide-langobardide ülestõusu juhiks. Ent Atenulf hülgas normannid ja Benevento kaotas seeläbi selle vähese, mis tema mõjust järele oli jäänud.
Üks suurimaid lõunapoolseid normannide juhte oli aastal 1053 Benevento vallutanud Robert Guiscard. Ta andis vallutatud alad paavstile, kes omakorda määras sinna alguses hertsogiteks rea vähetähtsaid langobarde ja andis selle seejärel aastal 1078 Guiscardile. Lõpuks sai Beneventost aastal 1081 uuesti paavsti valdus ning selleks ajaks oli kunagisest tähtsast riigist, mis oli paljude põlvkondade jooksul määranud ära Lõuna-Itaalia käekäigu, jäänud alles vaid veidi rohkem kui Benevento linn ise. Pärast seda ei nimetatud sajandite jooksul ametisse enam ühtegi hertsogit ega vürsti.
Benevento 19. sajandi alguses[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Benevento vallutamist aastal 1806 nimetas Napoleon I kuulsa Charles Maurice de Talleyrand-Périgordi Benevento vürstiks. Talleyrand-Périgord oli vürst aastani 1815 ja suutis oma teiste ülesannete kõrvalt hertsogkonda üpris oskuslikult juhtida.[5] Joachim Murat vallutas Benevento 1814. aasta veebruaris ja Viini kongressiga tagastati Benevento paavstile.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Thomas Hodgkin. "Italy and Her Invaders", Vol. 6, 2nd ed. (Oxford: Clarendon, 1916), pp. 68 & 76.
- ↑ Hodgkin, VI, 71&n1, 73.
- ↑ N. Everett. "Literacy in Lombard Italy, c. 568–744". Cambridge (2003), lk 170.
- ↑ "The Italian Cities and the Arabs before 1095". Hilmar C. Krueger, "A History of the Crusades: The First Hundred Years", Vol.I, ed. Kenneth Meyer Setton, Marshall W. Baldwin, (University of Pennsylvania Press, 1955), lk 47.
- ↑ Duff Cooper. "Talleyrand". (Frankfurt: 1982, ISBN 3-458-32097-0).
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Gwatkin, H. M. (1926). J. P. Whitney; et al. (toim-d). The Cambridge Medieval History: Volume III. Cambridge University Press.
{{cite book}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas:|editor=(juhend) - Oman, Charles (1914). The Dark Ages 476–918. London: Rivingtons.
- Hodgkin, Thomas (1895). Italy and her Invaders. Clarendon Press.