Balalaika

Allikas: Vikipeedia
Balalaika
Balalaika
Liigitus

Keelpillid (näppekeelpill)/ Kordofonid

Sugulaspillid

Balalaika (vene keeles балала́йка) on kolme keelega vene keelpill. Sellel on puust tehtud kolmnurkne kõlakast ja pikk sõrmlaud. Balalaikat mängitakse sõrmedega või lipitsaga.

Balalaika sõrmlaud on kaetud krihvidega, nagu kitarrilgi.

Tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moodne balalaika võib olla järgmistes suurustes:

  • Pikolo
  • Prima
  • Secunda
  • Alt
  • Bass
  • Kontrabass
  • Sub-kontrabass

Kõige tavalisem sooloinstrument on prima, häälestusega E-E-A (kaks alumist keelt on häälestatud unisoonis). Mõnikord kasutatakse ”kitarrihäälestust” G-B-D (vene kitarri kolm kõrgemat keelt), et vene kitarri mängijatel oleks balalaikat lihtsam mängida. Kasutatakse ka kuuekeelseid balalaikasid. Sel juhul on kolmekeelse balalaika iga keelt samal kõrgusel dubleeritud. Selline balalaika sarnaneb keelestuselt mandoliinile ja on populaarne Ukrainas. Leidub ka neljakeelseid alt-balalaikasid. Pikolo, prima ja secunda pillidel olid traditsiooniliselt madalamad keeled tehtud soolest ja kõrgem traadist. Tänapäeval kasutatakse soole asemel nailonit.

Tehnika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Balalaika mängimise tehnikas on oluline osa vasaku käe pöidlal, mis määrab noodikõrgust madalamal keelel, eriti prima puhul, kus see on oluline akordide mängimisel. Primal mängib noote nimetissõrm, suurematel pillitüüpidel kasutatakse plektronit. Tegelikult võb ka primat mängida plektroniga, kuid see pole traditsiooniline. Kontrabass-balalaika keelte hiiglaslike mõõtmete pärast pole haruldane, et plektron on valmistatud nahkkinga või –saapa kontsast. Bass- ja kontrabass-balalaika toetuvad mängimise ajal ühe nurgaga maapinnale puust või metallist pulga abil.