Autokommunikatsioon

Allikas: Vikipeedia

Autokommunikatsiooni all mõistetakse teate liikumist ja muutumist niisuguses kommunikatsioonikanalis, kus adressant osutub ka adressaadiks[viide?].

Et informatsiooni edastav kanal on teisiti konstrueeritud, ei allu see protsess täielikult tavapärasele, Roman Jakobsoni kommunikatsioonimudelile ja kommunikatsiooniakti tulemuseks pole mitte sõnumi edasiandmine, vaid subjekti enesekorrastus.

Autokommunikatsioon on üks kultuurisemiootika võtmemõisteid.

Autokommunikatsioon Tartu-Moskva semiootikakoolkonna mõistena[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu-Moskva semiootikakoolkonda iseloomustab autokommunikatsiooni käsitlemine üldisemana kui heterokommunikatsiooni.

Kultuurisemiootik Juri Lotmani sõnul muudab asjaolu, et saatja võrdub vastuvõtjaga, autokommunikatsiooni paradoksaalseks: teade edastatakse kellelegi, kes seda juba niikuinii teab. Tähelepanu väärib seejuures asjaolu, et see kommunikatsioonimudel on võrdlemisi tavaline ning mängib kultuuri üldises süsteemis tähtsat rolli.

Siin seisnebki taolise kommunikatsiooni eriline funktsioon: teadet enesele edastades korrastab subjekt iseend. Et isiksus võib olla vaadeldud kui sotsiaalselt oluliste koodide objekt, mis muutub kommunikatsiooniakti käigus, siis iseendaga suheldes rekonstrueerib saatja seesmiselt omaenese olemuse. Autokommunikatsioon on seega esmajärgus eneseorganiseerimisvahend.

Tavalises, n-ö ’mina-tema’ kommunikatsioonisüsteemis (‘mina’ on kommunikatsioonisubjekt, informatsiooni valdaja; ‘tema’ on adressaat, objekt) on mudelit raamistavad elemendid variandid (adressant võib olla asendatud adressaadiga) ning kood ja sõnum invariandid. Sõnum ja temas kätketav informatsioon käituvad konstandina, infokandja aga võib muutuda. Autokommunikatiivse (‘mina-mina’) süsteemi puhul jääb infokandja samaks, ent sõnum on ümberformuleeritud ja saab kommunikatsiooniprotsessis uue tähenduse. Selle taga seisab lisakood – algne sõnum on kodeeritud ümber oma struktuuri elementideks ja omandab seeläbi uuesõnumi omadused.

Niisiis toimub autokommunikatiivne enesekorrastamine läbi edastatava teate ümberkodeerimise, kusjuures mitte ainult ühest koodist teise, vaid protsessiga peab seotud olema ka mingi väline stiimul, mis muudab kontekstuaalset situatsiooni. Stiimulina võib toimida kultuuri mistahes osa – kunstitekst (näiteks muinasjutt), mõni artefakt (kompvekipaber), igapäevane praktika (jalutuskäik, tants), rütmiline taustaheli (rongirataste, kirjutusmasina heli).

Seesugust stiimulit iseloomustab vältimatult teatav tinglikkuse määr. Kuna autokommunikatsioonis koondub aktiivsus adressaati ning stiimul kutsub esile uute, teiseste koodide (näiteks enesehinnangu, kujutluse või mängu) teket, peab see stiimul suutma otsese sõnumi staatusest taanduda. Nii saab näiteks loomulikus keeles olev sõnum endale puhtformaalses korrastuses, puhta süntagmaatilise ülesehitusega oleva ning enamasti mitte mingit semantilist väärtust valdava koodi. Teisisõnu: teatena välja pakutud tekst muutub subjekti jaoks hoopis koodiks. Juri Lotman toob siin näite lugejast, kes korraga tunneb Anna Kareninas ära iseenda: nii saab Tolstoi teosest selle lugeja maailmapildi ümbermõtestamise kood.

Luuletekstis on autokommunikatiivsed elemendid juba loomuldasa olemas: selle tingivad meetrum ja rütm, mis sunnivad lugejat nägema luuletuses koodi, mitte sisu, informatiivset teksti.

Kuigi võib järeldada, et autokommunikatsioon oma eripära tõttu mnemoonilist funktsiooni ei täida, võib ta seda teha juhul, kui kaasteguriks on aeg (tavalises kommunikatsioonisüsteemis mängib määravat rolli ruum). Ajalise teguri liitudes muutub too teine ‘mina’ funktsionaalselt võrdseks ‘temaga’. Siiski pole selle kommunikatsioonitüübi puhul mnemoonilisus esmajärguline kultuuriline funktsioon.

Autokommunikatsiooni tasandid[muuda | muuda lähteteksti]

Autokommunikatsioon leiab aset mitmel tasandil ühtaegu:

  • Indiviidis – sobivateks näideteks autokommunikatsiooni käivitavatest mehhanismidest on mõtlemisse oma meetrilisusega uut korda loovad helid, luuletekstid, visuaalsed mustrid. Autokommunikatiivne sisekõne inimeses on tumm, sõnatu, sõnadest on saanud sõnade märgid, märkide indeksid.

Sisekõnele sarnaselt piirab inimene sõnu endale märkmeid sirgeldades – lühendite tõttu saavad sõnadest seal indeksid, mida on võimalik dešifreerida ainult siis, kui teatakse kirjutatu sisu. Tähelepanu väärib asjaolu, et märkmetegija teadmata kalduvad taolised lühendid rütmi ja pikkuse poolest ühtlustuma. Autokommunikatsioonile aktiviseerivalt mõjuvad immanentsed, teadvustamatud reeglid toovad seega esile pigem poeetilisi tekste iseloomustavaid struktuurilisi omadusi. Nõnda võivad ka mnemoonilisel eesmärgil talletatud sõnumid saada autokommunikatsioonile ainuomaseid tunnuseid.

Väga hästi on indiviidikeskne autokommunikatsioon tabatav religioossetes ja kunstitekstides, näiteks palves ja päevikus. Kritseldused päevikus ei toimi mitte kindlate sündmuste meeldejätjana, vaid kirjutaja sisemises olekus selguse toojana, mis ilma nende kritseldusteta tulemata jääks.

  • Ka rahvuskultuur leiab end enesega silmitsi seismas, väga üldiselt võttes ongi kultuur autokommunikatsioon, saab ta ju eksisteerida ja areneda iseendaga suheldes. Kuna kultuur otsib pidevalt nähtuste seletamiseks sobivaid kirjelduskeeli, kasvab ja teiseneb kultuuris olev teave, ning seeläbi ka kultuur ise. Kultuurilisel tasandil omab autokommunikatsioon:

mnemoonilist rolli, mille põhjal tekib ja areneb kultuurimälu, värskendatakse ajaloolist taju, teadvustatakse kultuuri eri tasandeil kultuurisuhtlust; – avastavat ja loovat rolli – uuele tähendusele tekitatakse kultuurimällu kuuluvaga seoseid, alguse saavad loovad mehhanismid.

Olenevalt sellest, kumb kahest kommunikatsioonikanalist (’mina-mina’/’mina-tema’) domineerib, võivad kultuurid oma loomult olla kas pigem kommunikatiivsed või pigem autokommunikatiivsed. Sõnumile orienteeritud kommunikatiivne kultuur (nt 19. sajandi Euroopa kultuur) on mobiilne ja dünaamiline, teadmised suurenevad seal kiiresti, ühiskond jaotub informatsiooni saatjateks ja vastuvõtjateks, viimaseid ähvardab aga sotsiaalne passiivsus.

Et pidev küsimine õige ja stabiilse kohta autokommunikatiivses kultuuris vajab järjekindlat võrdlust, mõõdab kalduvust autokommunikatiivsusele kultuuri vajadus leida endale välis- või oma kultuurist vastandusi, vaenlasi, antikultuuri. See on loomulik tendents: enesepeegelduse kõrval vajab kultuuri autokommunikatsioonimudel teatud universaalseid “valemeid” selle peegelduse mõtestamiseks. Üheks taoliseks valemiks ja kultuuri konstitutiivseks elemendiks ongi antitees.

  • Kogu kommunikatsioon inimkultuuri kui terviku raames on kahtlemata tõlgendatav kui autokommunikatsioon – adressandi teabe- ja mõistemaht kattub siin ju tervenisti adressaadi omaga. Kui nõustuda, et kunstiteksti loomise reeglid on väga laialt öeldes ka kultuuri kui terviku konstrueerimise reeglid, võib kultuuri ennast vaadelda samaaegselt kui (1) eri adressantide poolt teele saadetud sõnumite summat ja (2) üht sõnumit, mis on saadetud inimkonna enda kollektiivse ’mina’ poolt. Sellest vaatenurgast on inimkultuur autokommunikatsiooni avaraim näide.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lepik, Peet 2007. Universaalidest Juri Lotmani semiootika kontekstis. Tartu: Tartu University Press.
  • Лотман, Ю. М. 2000. О двух моделях коммуникации в системе культуры. In: Лотман, Ю. М., Семиосфера. С.-Петербург: Искусство–СПБ, 159–165.
  • Lotman, Yuri 2000. Universe of the Mind: a Semiotic Theory of Culture. Bloomington and Indianapolis: Indiana University Press.