Austraalia karjakoer

Allikas: Vikipeedia
Austraalia karjakoer
Australian Cattle Dog Chessie.jpg
FCI tõu nr 287
FCI klass 1. rühm, 2. alarühm
Päritolumaa Austraalia Austraalia

Austraalia karjakoer on koeratõug, kes loodi 19. sajandil Austraalias veiste ajamiseks. Tõu eellased aretas New South Walesis elav farmer Thomas Hall, kes ristas oma vanemate kodumaakonnast Northumberlandist pärit karjakoeri dingodega, keda ta oli taltsutanud. Neid koeri tunti halls'i heeleritena. Pärast Hall'i surma aastal 1870 levisid tema koerad pereringist laiemale avalikkusele ning neist aretati kaks tänapäeval tuntud tõugu: austraalia karjakoer ja australian stumpy tail cattle dog. [1]

Austraalia karjakoer on keskmise suurusega lühikarvaline koer, keda esineb kahes põhivärvis. Tema valges karvastikus on suhteliselt ühtlaselt jaotunud pruunid või mustad karvad, mis jätab mulje n-ö punasest või sinisest koerast. Tulenevalt tema kombest karjaajamisel veiseid kannast näksata kutsutakse teda ka heeleriks (heeler – inglise keeles kannustaja).

Nagu ka teised karjakoerad, on austraalia karjakoer väga energiline, kiire taibu ja iseseisva mõtlemisega. Ta on kergesti treenitav, eriti kui seda teha koera jaoks huvitaval ning väljakutseid pakkuval moel. Algselt aretati seda tõugu karjatama hammustamise abil ja nii võib ta kannast näksata jooksvaid lapsi. Ta kiindub tugevasti oma omanikesse ja võib olla väga kaitsva käitumisega. Karva hooldamiseks piisab harjamisest. Enamlevinumad terviseprobleemid on kurtus ja progressiivne pimedus (mõlemad pärilikud haigused) ning õnnetusjuhtumitest tulenevad vigastused. Muus osas on ta võrdlemisi terve tõug 12- kuni 14aastase elueaga. Tänapäeval kasutatakse austraalia karjakoeri palju rohkematel aladel kui vaid karjaajamine, näiteks koerasportides ja juhtkoertena.

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sinine karjakoer musta silmalaiguga
Must mask ja tan-laigud sinisel koeral

Austraalia karjakoer kujutab endast jässakat, lihaselist ning kompaktset koera. Tal on lai kolp rõhutatud üleminekuga silmade juures, lihaselised põsed ja keskmise pikkusega jäme koon. Kõrvad on püstised, seest karvased, väikese kuni keskmise suurusega ja asetsevad peas laia vahega. Silmad on ovaalse kujuga ja tumedad, ilme erk ja valvas. Kael ja õlad on tugevad ja lihaselised, esijalad sirged ja paralleelsed, käpad ümarad ning nõgusad väikeste jässakate varvaste ja küüntega. [2]

Tõustandard näeb ette, et koer peab olema lihaseliselt heas vormis isegi, kui tegemist ei ole töökoeraga, ning et koera välimus peab olema sümmeetriline ja tasakaalus, kusjuures ükski koera osa ei oma erilist rõhutatust. Koer ei tohiks näida hapra ega massiivsena, kuna mõlemad omadused piiravad töökoerale vajalikku väledust ja vastupidavust. [2]

Suurus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emase austraalia karjakoera turjakõrgus on 43–48 cm, isasel 46–51 cm. Koer peaks olema pikem kui kõrge – kehapikkus rindmikust istmikuni peaks ületama turjakõrgust vahekorras 10:9. [2] Heas vormis austraalia karjakoer kaalub 20–28 kg. [3]

Karvastik ja värvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punased karvad tihenevad karvastikus koera täiskasvanuks saamisel.

Lubatud värvusteks on punane ja sinine, kuigi esineb ka šokolaadi ja kreemi. Sinine on kas sinine, laiguti sinine või sinisetähniline mustade, punakaspruunide või valgete markeeringutega või ilma nendeta. Punane on ühtlaselt tähniline punaste markeeringutega. Nii sinised kui punased koerad sünnivad valgetena (v.a ühtlase värviga markeeringud kehal või näol) ning punased või mustad karvad lisanduvad koera kasvamisel. Täiskasvanu koera iseloomulik värv tuleneb mustade või punaste karvade tihedast kasvust läbi peamiselt valge karvastiku. Tegu ei ole merle-värvusega, vaid ticking-geenist tuleneva mustriga, mille tugevusest sõltub värvuse tumedus või heledus. [4]

Lisaks põhivärvusele esineb austraalia karjakoera karvastikus ka ühtlase värvusega laike. Nii punaste kui siniste koerte puhul on levinumateks märgistusteks mask üle ühe või mõlema silma, valge sabaots, sabajuurel asuv laik ning mõnikord laigud kehal, kuigi viimased pole enamasti soovitavad. Sinistel koertel võib punakaspruun markeering (tan-märgistused) ulatuda jalgade keskosa, rindmiku ja kurguni, punakaspruunid on lõug ja kulmud. [2] Mõlemal värvivariatsioonil võib otsaesisel olla valge märgistus, mida nimetatakse ka Bentley täheks (legendaarse koera järgi, kelle omanik oli Tom Bentley). [5] Levinud värvivead on mustad karvad punasel (äärmuslikel juhtudel must sadul) ning liigne punakaspruun sinise koera näol ja kehal. [6] Austraalia karjakoeral on topeltkarvastik – lühike ja sirge pealmine kiht ning peen tihe aluskarv. [5]

Erksa ilmega karjakoer
Valge märgistuse ja poolmaskiga karjakoer

Mask on must (sinise värvuse puhul) või punane (punase värvuse puhul) laik üle ühe või mõlema silma. Maski nimetatakse kas poolmaskiks või täismaskiks, sõltuvalt sellest, kas see ulatub üle ühe või mõlema silma. Näitusekoerte puhul eelistatakse võrdseid märgistusi. [2]

Saba[muuda | redigeeri lähteteksti]

Austraalia, Ameerika ja Kanada standardite järgi peaks austraalia karjakoeral olema loomulik, kupeerimata saba. Tihti esineb sabajuurel ühtlase värvusega laik ja sabaots valge. Saba peaks olema üpris madala asetusega, jätkates laudja langust. Puhkeasendis peaks saba ots kaarduma kergelt ülespoole. Saba peaks olema koheva karvastikuga. [2] Töökoerte sabad võidakse kupeerida, kuigi tõu päritolumaal seda ei tehta. Saba aitab koeral järskudel pööretel tasakaalu hoida, ent võib kergesti vigastuste ohvriks sattuda. [7]

Iseloom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu paljud karjakoerad, on ka austraalia koer väga aktiivne, erksa mõistusega ja teataval määral iseseisev koer. Tõug asetub Stanley Coren'i raamatus "Koerte intelligentsus" koerte treenitavuse nimekirjas kümnendale kohale. [8] Austraalia karjakoer vajab palju tegelemist ja inimese seltskonda. Kui koera ei kasutata tema algupärasel eesmärgil, on mõistlik osaleda temaga koerasportidel või tegelda muude mõõdukat koormust pakkuvate tegevustega. [9]

Koduterritooriumil on austraalia karjakoer rõõmsameelne ja kiindunud sõber. [9] Tundmatute isikutega kohtumisel ja uutes olukordades võib ta võõrastada ning käitub enamasti ettevaatlikult. Ebausaldav suhtumine võõrastesse teeb temast suurepärase valvekoera, kuid varajasest east sotsialiseerimisega alustades harjub ta erinevate inimeste juuresolekuga hästi. Ta sobib vanemate lastega peresse, kuna võib väikseid lapsi kannast näksata, kui nad jooksevad ja koera jaoks huvipakkuvalt häälitsevad. [10] Kutsikate võõrutamise ajaks peaksid nad mõistma, et inimeste seltskond on meeldiv ja et inimesele reageerimine tasub end ära. [11] Austraalia karjakoer võib olla üks sõbralikumaid kaaslasi, kuid ta reageerib omaniku emotsioonidele kiiresti ja võib tema kaitseks ilma käsklust ootamata välja astuda. [3] Austraalia karjakoera kaitsev loomus ja kandadest näksamise komme võivad osutuda ohuks ümbritsevatele inimestele, kui soovimatuid harjumusi ümber ei õpetata. [12]

Üldiselt töötab austraalia karjakoer vaikselt, kuid haugub hädaolukorras või tähelepanu tõmbamiseks. Tal on iseloomulik terav ja kõrge tämbriga haugatus. Haukumine võib olla märk igavusest või närvilisusest. Ta saab hästi läbi tuttavate koertega, kuid kui koeri on koos palju, võib hierarhia moodustamisel avalduda agressiivsus. See ei ole tõug, kes kohaneb hästi karjas elamisega. [10]

Lemmikloomana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hooldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Austraalia karjakoera karvastik vajab vähe hooldamist. Karva puhtana hoidmiseks pole vaja enamat kui aeg-ajalt harjata. Isegi näituseringiks valmistumisel piisab koera niiske lapiga üle pühkimisest. Ta ei aja karva aastaringselt, vaid vahetab aastas korra karva (emased kaks korda) ning regulaarne harjamine selle vältel hoiab karvastiku siledana. Nagu kõikide koerte puhul, aitab küünte, hammaste ja kõrvade kontrollimine ja puhastamine vältida terviseprobleeme. [13]

Tegevused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karjakoer hüppamas üle tõkke
Tõug sobib hästi agility jaoks.

Austraalia karjakoer vajab füüsilist koormust. Tal on kiire mõtlemine ja kui talle pole antud kindlat ülesannet täita, otsib ta endale ise tegevust, mis ei pruugi omanikule meelepärane olla. Talle meeldib ka lihtsalt jalutada, kuid peale selle vajab ta süsteemseid tegevusi, mis talle tõelist väljakutset pakuksid. Kuigi võimekus erineb isendist isendini, sobib austraalia karjakoer igale alale, mis nõuab sportlikkust, intelligentsi ja vastupidavust. [9]

Austraalia karjakoer aretati olemaks suuteline ajama veiseid pikkadel vahemaadel ning võib selleks ülesandeks olla kõige paremini sobiv tõug üldse. [11] Mitmed töökoerte aretajad on avaldanud muret tänapäeva näituseringis võimust võtva trendi üle, kus koerte jalad aretatakse järjest lühemateks ja kehad aina kogukamateks. See muudab koerad ebasobivateks oma algupärast tööd tegema. [11]

Karjakoer aedikus lambaid ajamas
Austraalia karjakoerad loodi veiste karjatamiseks, kuid kasutatakse ka lammastega.

Üks populaarsemaid alasid sellele tõule on agility. Austraalia karjakoer sobib ideaalselt takistuste vahel manööverdamiseks, sest karjakoerana on ta koerajuhi kehakeele suhtes väga vastuvõtlik ning reageerib täpselt ka vahemaa tagant. [14]

See tõug on edukas veel mitmetel aladel, nagu vedamine, flyball ja schutzhund. [15] Ta sobib eriti hästi tegevusteks, mida koer saab teha omanikuga koostöös, nagu näiteks canicross, frisbee, suusatajavedu ja jalgrattavedu. Ta sobib hästi matkakaaslaseks, kuna on vastupidav, ei oma tugevat jahiinstinkti ja eelistab püsida omaniku läheduses. Enamik austraalia karjakoeri armastab vett ja on suurepärased ujujad. [16] Ta ei ole aga hüperaktiivne tõug ning olles piisavalt väsinud, puhkab meelsasti omaniku kõrval või oma koha peal. See tõug on hea kohandumisvõimega ning lepib ka linna- ja korteritingimustega, juhul kui tema seltsi- ja tegelemisvajadused rahuldatakse. [8]

Tervis ja eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanaldane karjakoer
Elujõuline seitsmeteistkümneaastane austraalia karjakoer

Uuringus, mis tehti 100 koeraga, ilmnes keskmiseks elueaks 13.41 aastat. [17] On kuuldusi karjakoerast Bluey'st, kes sündis aastal 1910 ja elas 29.5 aasta vanuseks, ent see info pärineb kinnitamata allikatest. [18]

Austraalia karjakoer kannab retsessiivseid piebald-alleele, mis tekitavad karvastikus valget värvust ja mida seostatakse kaasasündinud päriliku kurtusega, kuigi on võimalik, et kurtust põhjustab mitmete erinevate geenide koosmõju. [19] Üks uuring leidis, et 2.4% selles osalenud karjakoertest olid kurdid mõlemast kõrvast ja 14.5% olid kurdid vähemalt ühest kõrvast. [20]

Austraalia karjakoer on üks tõugudest, keda mõjutab progresseeruv võrkkesta atroofia ehk PRA. Levinud on kõige harilikum vorm haigusest, PRCD, mis on autosomaalne retsessiivne alleel, seega võib koer seda geeni kanda ja haigust ei pruugi avalduda. [21]

Düsplaasia ei ole sellel tõul kuigi levinud. Austraalia karjakoeral esineb arvukalt pärilikke haigusi, ent enamik neist pole väga sagedased. [22]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Clark (2003), p. 7
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "ANKC tõustandard austraalia karjakoerale, vaadatud: 1. aprill 2013". 
  3. 3,0 3,1 Buetow (1998), lk 136
  4. Ruvinsky (2001), lk 80
  5. 5,0 5,1 Buetow, Katherine (jaanuar 2009). "Questions Frequently Asked About the Australian Cattle Dog". Australian Cattle Dogs Online. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. jaanuar 2010. Vaadatud 27. detsember 2009. 
  6. Clark (2003), lk 134
  7. Clark (2003), lk 145
  8. 8,0 8,1 Coren (1995), lk 182
  9. 9,0 9,1 9,2 Robertson (1990), lk 14
  10. 10,0 10,1 Lowell (1990), lk 166
  11. 11,0 11,1 11,2 Lithgow (2001), lk 5–6, 25–28
  12. Beauchamp (2007) lk 46.
  13. Beauchamp (1997), lk 67, 77
  14. Simmons-Moake (1992), lk 1–8
  15. Shaffer (1984), lk 53
  16. Hamilton-Wilkes (1982), lk 77
  17. Lee, Pascal (2011). "Longevity of the Australian Cattle Dog: results of a 100-dog survey". ACD Spotlight 4 (1): 96–105. Vaadatud 25. september 2011. 
  18. "AnAge entry for Canis familiaris". Animal Aging and Longevity Database. Human Ageing Genomic Resources. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuni 2007. Vaadatud 17. juuli 2007. 
  19. Strain, George M. (jaanuar 2004). "Deafness prevalence and pigmentation and gender associations in dog breeds at risk". The Veterinary Journal 167 (1): 23–32. doi:10.1016/S1090-0233(03)00104-7. PMID 14623147. 
  20. Strain, George M. (23. juuni 2004). "Breed-Specific Deafness Prevalence In Dogs". Louisiana State University. Vaadatud 22. oktoober 2011. 
  21. Petersen-Jones, Simon M. (2003). "Progressive Retinal Atrophy: an overview". Proceedings of the 28th World Congress of the World Small Animal Veterinary Association. Vaadatud 12. detsember 2009. 
  22. Sargan, D.R. (2004). "Inherited diseases in dogs: web-based information for canine inherited disease genetics". Mammalian Genome 15 (6): 503–506. doi:10.1007/s00335-004-3047-z. PMID 15181542. Vaadatud 20. jaanuar 2010. 

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]