August Englas

Allikas: Vikipeedia
Heiki Nabi.jpg
August Englas (vasakul)
ja Heiki Nabi
Continents.svg
Kuld 1953 poolraskekaal
Kuld 1954 poolraskekaal
800px-Soviet Union.PNG,
Kuld 1949 poolraskekaal
Kuld 1950 poolraskekaal
Kuld 1951 poolraskekaal
Kuld 1951 poolraskekaal
Kuld 1952 poolraskekaal
Kuld 1953 poolraskekaal
Kuld 1954 poolraskekaal

August Englas (sündinud 15. jaanuaril 1926 Otepääl Pühajärve vallas)[1] on eesti ja NSV Liidu endine maadleja, maailmameister kreeka-rooma maadluses 1953 ja vabamaadluses 1954, seitsmekordne NSV Liidu meister ja seitsmekordne Eesti meister.

Ta võistles poolraskekaalus, kui kaal on nimetamata. Ta oli 182 cm pikk ja kaalus 90 kg.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja läbis ta Punaarmees, osales kuulipildurina Saaremaa veristes lahingutes ja Kuramaa koti likvideerimises, sai kaks korda haavata ja teenis vapruse eest mitu autasu.[1]

1947[muuda | redigeeri lähteteksti]

Englas alustas maadlustreeninguid "Kalevis" Edgar Puusepa ja Boris Sülluste juhendamisel.[1]

1948[muuda | redigeeri lähteteksti]

Englas tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusstiilis.[2]

Ta paistis silma spordiühingutevahelisel raskejõustikumatšil, mille "Kalev" võitis, ja osales Baltimaade I spartakiaadil Riias, kus Eesti kehva ettevalmistuse tõttu teiseks jäi (Läti 36 punkti, Eesti 35). Englas kaotas napilt NSV Liidu meistrile A. Abolinšile.[3]

NSV Liidu meistrivõistlustel tuli Englas kreeka-rooma maadluses üheksandaks (Johannes Kotkas raskekaalus võitis) ning vabamaadluses neljandaks (Juhan Looaru kuld, Johannes Kotkas hõbe, Boris Meos pronks, lisaks said eestlased kolm neljandat ja ühe viienda koha).[4]

1949[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu meistrivõistlused mõlemas maadlusstiilis peeti samal ajal. Englas valis vabamaadluse. Kindel favoriit oli Tbilisi maadleja Vladimir Matškaljan, kes oli noorpõlves kreeka-rooma maadleja, kuid polnud suutnud tippu tõusta. Kui NSV Liidus hakati vabamaadlust harrastama, leidis Matškaljan endale õige ala. Ta oli juba 4-kordne NSV Liidu tšempion. Ent Englas võitis 8 kohtumisest 5 seljaga ja 3 punktidega, sealhulgas sai Matškaljani üle viimases voorus suure punktivõidu, ning tuli NSV Liidu meistriks. Johannes Kotkas sai kreeka-rooma maadluses hõbeda ja Juhan Looaru vabamaadluses pronksi.[5]

Suvel võitis Englas Budapestis ülemaailmse noorsoofestivali raames toimunud X rahvusvahelised üliõpilasmängud kreeka-rooma maadluses.[6]

1950[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maadlusaeg lühenes 20 minutilt 15 minutile.[7]

Englas kaitses vabamaadluses NSV Liidu meistritiitlit. Need olid üldse eestlastele õnnelikud meistrivõistlused: kärbeskaalus said eestlased Juhan Looaru ja Boris Meos koguni kaksikvõidu, kergekaalus sai Elmar Runge hõbemedali. Kreeka-rooma maadluses lisandusid Johannes Kotka kuld ja Helmut Puuri pronks.[7]

II Baltimaade spartakiaadil Vilniuses võitis Eesti Leedu 8:0 ja Läti 6:2.[8]

1951[muuda | redigeeri lähteteksti]

August Englasest sai ainus eesti maadleja, kes on tulnud NSV Liidu meistriks samal aastal mõlemas maadlusstiilis. Kreeka-rooma maadluses tuli meistriks ka Johannes Kotkas; Helmut Puur sai pronksi. Vabamaadluses saavutas pronksi Boris Meos.[7]

NSV Liidu esinduskoondis koos Englase ja Kotkaga alistas kahel korral Budapestis Ungari 8:0. Samuti võitis Englas rahvusvahelised noorsoomängud Berliinis.[7]

Kolmanda Eesti maadlejana Johannes Kotka ja Edgar Puusepa järel omistati August Englasele NSV Liidu teenelise meistersportlase aunimetus.[7]

1952[muuda | redigeeri lähteteksti]

Englas tuli Eesti meistriks nii kreeka-rooma (poolraskekaalus) kui ka vabamaadluses (raskekaalus). Harukordne saavutus![9]

NSV Liidu koondis, kuhu kuulusid ka August Englas ja Elmar Runge, saavutas ülekaaluka võidu kolmikmaavõitlusel nii Saksa DV kui ka Ungari üle.[10]

Helsingi olümpia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erilisi küsimusi ei tekitanud Englase valimine koondisse mõlemas maadlusviisis.[11]

Selgus, et enam-vähem võrdsed on neli meest: rootslane Wiking Palm, ameeriklane Henry Wittenberg, türklane Adil Atan ja Englas.[11]

I ring. Englas–Atan 2:1, Palm–Kevin Coote (Austraalia) 3:0, Wittenberg–Padron (Venetsueela) 1.30.[11]

II ring. Englas–Sayed Jadavi (India) 0.50, Palm–Padron 2.15, Wittenberg–Willy Lardon (Šveits) 0.50, Atan–Max Leichter (Saksamaa) 0.42.[11]

III ring. Englas–Leichter 3.47, Atan–Jacob Theron (Lõuna-Aafrika Liit) 11.55, Palm–Wittenberg 2:1.[11]

IV ringi jõudsid viis meest. Atan loositi vabaks. Englas–Wittenberg 1:2, Palm–Abbas Zandi (Iraan) 2:1.[11]

V ring. Englas–Palm 1:2, Wittenberg–Atan 9.14.[11]

VI ring. Palm–Atan 2:1.[11]

I Palm, II Wittenberg, III Atan, IV Englas, V Zandi, VI Theron.

Englase halva esinemise tõttu maadles kreeka-rooma stiilis NSV Liidu eest varuvõistleja grusiin Šalva Tšihladze, kes saigi hõbemedali.[12]

1952[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinnas toimunud III Baltimaade spartakiaadil võitis Eesti nii Läti kui ka Leedu 8:0.[13]

NSV Liidu meistrivõistlustel vabamaadluses Bakuus tuli Englas juba 4. korda järjest NSV Liidu meistriks. (Kreeka-rooma maadluses võitis Jerevanis Kotkas.)[13]

1953[muuda | redigeeri lähteteksti]

Englas tuli NSV Liidu meistriks kreeka-rooma maadluses nagu Kotkaski. Mõlemad pääsesid maailmameistrivõistlustele Napolisse. Tbilisis läks vabamaadluses ka väga hästi: Elmar Runge tuli meistriks, Arvo Mõttus hõbedale, Sergei Kaškin ja Endel Saar pronksile, Helmut Puur neljandaks.[14]

Maailmameistrivõistlustel Napolis seljatas Englas avaringis Adelmo Bulgarelli (Itaalia), teises võitis punktidega olümpiavõitja Kelpo Gröndahli (Soome), kolmandas kaotas punktidega Karl-Erik Nilssonile (Rootsi) ja neljandas seljatas Kurt Rusterholzi (Šveits). Üllatuslikult polnudki vaja rohkem maadelda: kuna Nilsson kaotas Gröndahlile punktidega ja välja langes, oli Englas maailmameister soomlase ja šveitslase ees (hõbedakohtumise võitis Gröndahl punktidega). Kotkas sai Napolist hõbemedali.[15]

Englas võitis ka I rahvusvahelised noorsoomängud Bukarestis. Elmar Runge tuli sealsamas teiseks.[16]

1954[muuda | redigeeri lähteteksti]

Englas esindas NSV Liitu vabamaadluse meistrivõistlustel Tokios. Nagu Helsingis, oli ka siin esimene vastane Adil Atan. Nagu Helsingis, sai ka nüüd Englas väikese punktivõidu. Edasi läks uutmoodi: teises ringis seljatas Englas N. Ito (Jaapan), kolmandas oli vaba ja neljandas võitis punktidega Gyula Kovácsi (Ungari). Esikohamatšis saavutas Englas suure punktivõidu Helsingi olümpiavõitja Wiking Palmi üle ja tuli maailmameistriks. Palm sai hõbeda, Atan pronksi.[16]

Vähe on neid, kes tulnud maailmameistriks mõlemas maadlusstiilis. Kogu NSV Liidu ajaloos oli Englas ainuke. Ka eestlastest on ta ainuke.[16]

IV Baltimaade spartakiaadi finaalis võitis Eesti Valgevene 4:4 seisul tänu suuremale seljavõitude arvule.[16]

NSV Liidu meistrivõistlustel vabamaadluses Leningradis võitis Englas oma viimase, seitsmenda meistritiitli. Samas poolraskekaalus tõi Eestile pronksi Vladimir Gorškov, raskekaalus Valdeko Trisberg. Endel Saar oli 4. Kreeka-rooma maadluse meistrivõistlustel Riias said hõbemedali Johannes Kotkas ja Helmut Puur.[17]

1955[muuda | redigeeri lähteteksti]

Englas tuli Eesti meistriks kreeka-rooma maadluses.[18]

Eesti koondise kokkutulekul nihestas Englas õla. See ei juhtunud treeningmatšil ega harjutamise ajal, vaid sportlaste omavahelisel naljategemisel. Õlg pandi kohe paika, kuid õlalihas hakkas paranemise asemel hoopis kärbuma. Englase karjäär tippsportlasena oligi sellega läbi.[17]

NSV Liidu meistriks tulid vabamaadluses Sergei Kaškin, Endel Saar ja Valdeko Trisberg. Koos Englasega oleks Eesti võitnud pooled kullad! Arvo Mõttus sai hõbeda. Kreeka-rooma maadluses sai kulla Kotkas.[19]

1956[muuda | redigeeri lähteteksti]

Englas kinnitati Eesti koondise peatreeneriks kreeka-rooma maadluses. Johannes Kotkas ja Helmut Puur tulid samal aastal NSV Liidu meistriks. Võistkondlikult oli Eesti 6. Sellega jäädi alla vabamaadlejatele (4 pronksi, 4., 5. ja 6. koht, kokku 3.), keda juhendas Edgar Puusepp.[20]

Englas jätkas treenerina "Tööjõureservides".[21]

1957[muuda | redigeeri lähteteksti]

Englase käsi oli pisut paranenud. Treeneri amet nõudis ka võtete ettenäitamist ja ta hakkas pisitasa harjutama[22]. Ta tuli Eesti meistriks vabamaadluses[23].

1958[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu meistrivõistlustel oli ta vabamaadluses 8.[24]

Maavõistlustel soomlastega alistas Eesti (koos Englasega) Turu koondise Tallinnas 8:0 ja Turus 6,5:1,5 ning Helsingi Helsingis 7,5:0,5.[25]

1959[muuda | redigeeri lähteteksti]

Englas tuli Eesti meistriks vabamaadluse raskekaalus[26]. Nõnda on ta tulnud nii Eesti kui ka NSV Liidu meistriks 7 korda. Eestlastest on ainult Johannes Kotkal rohkem NSV Liidu meistrivõistluste medaleid.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tiit Lääne. "August Englas". Sari "Spordikangelased". Tallinn 2010

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku": 1888–1988". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 244
  2. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 323
  3. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 205
  4. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 206
  5. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 206-207
  6. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 207
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 209
  8. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 327
  9. "100 aastat Eesti kergejõustikku", lk. 324-325
  10. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 209-210
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 11,7 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 210
  12. Erlend Teemägi. "Helsingi 1952: XV olümpiamängud". Tallinn, "Olympia" 1997, lk. 92
  13. 13,0 13,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 212
  14. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 214
  15. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 214–215
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 216
  17. 17,0 17,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 217
  18. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 324
  19. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 217-218
  20. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 218
  21. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 219
  22. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 221
  23. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 324
  24. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 222
  25. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 228
  26. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 325

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]