Audion-vastuvõtja
Audion-vastuvõtja (ladina k sõnast audio kuulen) on raadiovastuvõtja skeemilahendus, mille patenteeris 1906. aastal USA elektriinsener ja leiutaja Lee de Forest (1873‒1961).[1]. Koos skeemiga patenteeris ta ka selle realiseerimiseks vajaliku lamptrioodi (audion tube), seega siis esimese kolme elektroodiga elektronlambi. See lamp võimendas vastuvõtja sisendvõnkeringiga väljaselekteeritud kõrgsagedusvõnkumisi ja toimis ühtlasi detektorina, eraldades amplituudmoduleeritud kõrgsagedusvõnkumisest helisagedussignaali.
Audoni skeemis on oluline osa sidestuskondensaatorist ja võretakistist koosneval võrekomplektil, mis tekitab võrel väikese negatiivse eelpinge. Seetõttu toimib elektronlambi võre ja katoodi vahemik demodulaatorina (detektorina).
Alates 1913. a lisati skeemile tundlikkuse ja eraldusvõime parandamiseks positiivse tagasiside ahel. Niisuguses regeneratiivvastuvõtjas suunati osa võimendatud kõrgsagedussignaalist tagasi sisendvõnkeringi edasiseks võimendamiseks. Edaspidi hakati trioodi asemel kasutama tundlikumaid lisavõre[de]ga elektronlampe ‒ tetroodi (nelja elektroodiga) ja pentoodi (viie elektroodiga).
Audion-vastuvõtja oli detektorraadiost oluliselt tundlikum ning seda toodeti ringhäälingusaadete vastuvõtmiseks kahelambilisena (audioni lambile järgneva helisagedusvõimenduse lambiga) ja kolmelambilisena (eelneva kõrgsagedusastmega), kuni 1930. aastatel tuli laialdaselt kasutusele täiuslikum superheterodüünvastuvõtja.
Audionskeemiga vastuvõtja, milles detekteerimine toimub vastuvõetava signaali sagedusel, oli pärast sagedusmuundusega raadiovastuvõtja – superheterodüünvastuvõtja – kasutusevõttu tuntud otsevastuvõtja nimetuse all.