Asva linnusasula

Allikas: Vikipeedia
Siseõu
Linnuse vall

Asva linnusasula avastati 1930. aastal Saaremaa kagurannikul. See omal ajal saarel paiknenud kindlustatud asula asub Kuressaare–Laimjala–Kuivastu maantee 37. kilomeetril. Saaremaa vallas Asva lähedal madalal moreenseljandikul. Asula järgi on nime saanud Asva kultuuri periood.

Asva külatagusel madalal heinamaal paikneb Põhja-Euroopa tuntumaid pronksiaja kindlustatuid asulaid, mis on nime andnud tervele arheoloogilisele kultuurile. Asva kultuur on läänepoolsemate soomeugrilaste hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks oli karjakasvatus, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Seljak, millel asula paikneb, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes. Tänaseks on meri siit taganenud mitme kilomeetri kaugusele, kunagist rannaasulat meenutab paik vaid kevaditi suurvee ajal.

1930. ja 1931. aastal kaevas Asva "Linnamäe põllul" kohalik elanik Orest Reis, tollane Tartu ülikooli üliõpilane, otsimaks selgitust sellele nimetusele. Tema leiud äratasid arheoloogide tähelepanu. Hilisemate kaevamistega tõestati seal Saaremaa kõige vanema ja pikaealise kasutusega linnamäe, muistse linnusasula olemasolu. Ligi 3500 m2 pindalaga asulast on läbi kaevatud kuuendik, kogutud on üle 5800 leiu. Vanimad jäljed Asvas on umbes 4000 aastat vanad. Varasemast asundusest on andmeid umbes 1500 eKr. Varasema perioodi leiumaterjalide hulgas on lisaks luust ja pronksist tööriistadele eriti palju pronksivalamisele osutuvaid savist valamisvormide katkendeid ning hoonetest pärinevad paest ja savist põrandad ja kividest kolded. 1939. aastal leiti Asvast 2 kg koerte kivistunud väljaheiteid ehk koproliite[1].

Vanimad asustusjäljed pärinevad II aastatuhandest e.m.a., kui asula ainsaks looduslikuks kaitseks oli meri. 8.-7. sajandil e.m.a ümbritseti neemik kividest ja puust kaitsetaraga, mille taha rajati muld ja savipõrandatega hooned. Leidude hulgas olid ülekaalus savinõukillud (kokku üle 32 000), mis annavad tunnistust väga erinevate nõude kasutuselolekust tollases majapidamises.

Kindlustatud asula vanim järk hävis kogu linnust haaranud tulekahjus, mis toimus ajavahemikus 685–585 e.m.a. Tolleaegne asula hävis tulekahjus, mille puhkemist on seostatud Kaali meteoriidi langemisega. Üsna varsti on kõrgendiku servi maapoolsest küljest uuesti järsendatud, tõstetus pinnast savi ja mulla pealekandmisega. Rajati uus asula, mis samuti hiljem maha põles.

Nõrku asustusjälgi on Asvast ka meie ajaarvamise algusest. Uued suuremad tööd võeti ette I ajaarvamise keskpaiku m.a.j. Tõsteti valle, muudeti järsemaks mäe servi, mille tulemusena linnus omandas praeguse kõrguse ja kuju. Sellest ajast arvatakse pärinevat ka rahvatraditsiooniline "Linnamäe põllu" nimetus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tõnno Jonuks, Kristiina Johanson. 101 Eesti arheoloogilist leidu.Varrak, 2017, lk. 158.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]