Astsiit

Allikas: Vikipeedia

Astsiidiks ehk vesikõhuks ehk vedelikuks kõhuõõnes (ladina ascites;fluidum in cavitate abdominali) nimetatakse ülemäärase kehavedeliku (kõhuõõnevedelik) kogunemist loomade (sh inimeste) kõhuõõnde.[1] [2]

Astsiiti, kui kõhuõõnevedelik ületab näiteks naistel 20 mL, peetakse harilikult patoloogiliseks seisundiks.

Imetajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis kuulub astsiit alampeatükki: R10-R19 'Seede- ning muude kõhuelunditega seotud sümptomid ja tunnused' jaotisse: R18 Astsiit e vesikõht.

Erialakirjanduses eristatakse kerget, rasket ja resistentset astsiiti, kuid eristamise alused pole päris selged, kas aluseks on vedeliku biokeemiline koostis ehk vedeliku kogus (patsientidel (erinevad diagnoosid) võib astsiidivedelikku kehaõõnes olla 35 l jagu).

Tekkemehhanismid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Astsiidi täpsete tekkemehhanismide osas puuduvad käesoleval ajal täpsed seisukohad. Levinud on neli hüpoteesi:

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüüpilised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiskasvanutel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Astsiidi kogunemise tüüpilisteks põhjusteks (üheaegselt võib ka mitmeid põhjuseid olla) täiskasvanutel on:

Astsiit võib tekkida ka infektsioonide, sarkoidoosi, munasarja haiguste, luupuse ja adenokartsinoomi (kas munasarjades, rinnanäärmes, maos ja ka teistes elundites).

Vastsündinutel ja vanematel lastel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Astsiit võib tekkida ka vastsündinutel, neil seostatakse seisundit harilikult sapi, uriini või küüluse lekkega kõhuõõnde.

Vanematel lastel on astsiidi tüüpilisteks põhjusteks pankreatiit, trauma, infektsioon, maksa haigus, günekoloogilised või mao-sooltrakti haigused, samuti kasvajad.

Haruldased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diagnoosimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Astsiidi punktsioon

Astsiidi diagnoosimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:

  • ultraheli
  • astsiidi punktsioon
  • makroskoopiline uuring
  • SAAG (serum-ascites albumin gradient) seerumi/plasma albumiini ja kõhuõõnevedeliku albumiini gradiendi alusel.

Astsiidivedeliku klassifitseerimisest valgusisalduse alusel eksudaadiks-transudaadiks on käesoleval ajal loobutud[3] ja astsiite klassifitseeritakse seerumi/plasma albumiini ja kõhuõõnevedeliku albumiini gradiendi e vahe (SAAG – serum-ascites albumin gradient) alusel.

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selles artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Astsiidiga patsiendid vajavad vastavalt arsti ettekirjutusele kas ambulatoorset ravi, haiglaravi või intensiivravi.

Enne diureetikumide kasutuselevõttu oli tsirroosist põhjustatud astsiidi ravi meetodina levinud paratsentees. Paratsenteesiga esines aga rohkelt tüsistusi nagu maksakooma, vereringekollaps, neerufunktsiooni häire ja patsiendi surm.[4]

Diureetiline ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levinuimad medikamendid baseeruvad furosemiidil ja spironolaktoonil.

Kirurgiline ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

1970ndatel aastatel kasutati raske astsiidi ravil peritoneaal-venoosne šunt (Le Veeni šunt).

Käesoleval ajal on raske astsiidi uueks ravimeetodiks transjugulaarne intrahepaatiline protosüsteemne šunt.

Elundi transplantatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui muud ravimeetodid ei ole piisavad võidakse resistentse astsiidiga patsientide puhul kaaluda ravimeetodina (va alkoholi liigtarvitamise tagajärjel tekkinud astsiidi korral) maksasiirdamist. Maksasiirdamine võib olla elupäästvaks ravimeetodiks kuna resistentse astsiidiga patsientide elulemus pärast ühe aasta möödumist on 25%.[5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 79:2004.
  2. The Merck manual for Veterinary Professionals, Veebiversioon (vaadatud 18.02.2014) (inglise keeles)
  3. Kõhuõõnevedeliku uuringud, Veebiversioon (vaadatud 18.02.2014)
  4. "Gastroenteroloogia", toimetaja Vello Salupere, AS Medicina, lk 86, 2003, ISBN 9985-829-45-X
  5. "Gastroenteroloogia", toimetaja Vello Salupere, AS Medicina, lk 89, 2003, ISBN 9985-829-45-X

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]