Arutelu:Uus maailmakord (vandenõuteooria)

Selle lehekülje sisule puudub teiste keelte tugi.
Allikas: Vikipeedia

mis veel seda nimetust kannab, et sulgudes peab olema vandenõuteooria? avjoska 14. juuni 2009, kell 07:57 (UTC)

See on rahvusvahelistes suhetes laialt kasutatav väljend.
Puuduvad leheküljed uus maailmakord ja Uus Maailmakord. Pole selge, kas eesti keeles vandenõuteooria kontekstis suurtähti kasutatakse. Andres 14. juuni 2009, kell 08:52 (UTC)


Tegelikult tuleb õigekirja osas (mis on teadlikult kahtlane) kolme asja vaadata:

Vandenõuteooria kontekstis suured või väikesed algustähed sõnadel:
>Uus maailmakord
>Globaalne eliit (või on üldse parem väljend "global elite" asemel?)
>Maailmavalitsus
Minu meelest peaksid kõik olema väikeste tähtedega, "Uus Maailmakord" võib jääda ümbersuunamiseks. Eesti keeles pole kombeks suuri tähti niimoodi kasutada nagu inglise keeles.
Kuni paremat väljendit pole, las olla "globaalne eliit". Andres 14. juuni 2009, kell 10:07 (UTC)

Inglise vikist on kustutatud järgmine eestikeelne tekst pealkirja all "Uus maailmakord":

Vabamüürlased on suure enamuse eestlaste jaoks pea täiesti tundmatu nähtus. Kui selle nimetusega seostubki midagi, siis on need arusaamad sedavõrd müütilised ja segased, et sellel teemal tõsiselt rääkida on peaaegu võimatu. Tõsine rääkimine vabamüürlaste olemusest ja eesmärkidest kutsub enamasti esile vaid skeptiliselt kahtlustavaid õlakehitusi, süüdistusi must-valges maailmanägemises ning vandenõude otsimise maanias. Kuid seda parem vabamüürlastele! Olles salaorganisatsioon, tuleb neile üldsuse teadmatus või skeptilisus (“Ah, jälle mingid psühhopaadid, usuhullud ja antisemiidid, kes näevad iga nurga taga Saatanat ja satanistide ning juutide vandenõu, tulevad siin normaalsete inimeste rahu rikkuma!”) nende olemuse ja tõeliste eesmärkide suhtes ainult kasuks. Selles suhtes on nad sarnased oma Õpetaja Saatanaga, kes saab samuti kõige rahulikumalt ja häirimatult tegutseda siis, kui inimesed arvavad, et teda pole olemas (pidades Saatanat üheks pimedast keskajast pärinevaks müüdiks).

Vaatame aga nüüd mõtleja analüüsiva pilguga maailma (põhiliselt Lääne tsivilisatsiooni) ajaloole viimase paari aastasaja jooksul: see on pidev revolutsiooniline protsess, jätkuv revolutsioonide rida1 koos loomuliku ühiskondliku hierarhia ja moraalse korra lagunemisega, üha süveneva kultuurilise ja moraalse allakäiguga ning barbaarsuse pealetungiga tsivilisatsiooni enese südames. Vaatame ka enneolematule kriisile (revolutsioonile) katoliku kirikus pärast Vatikani II Kirikukogu. Küsime endalt: mis on kõigil neil protsessidel ühist? Milleni see kõik välja viib? Kas tegemist on tõesti iseenesliku lagunemisprotsessiga või seisavad selle ülemaailmse kõikehaarava ja järjekindla revolutsiooniprotsessi taga mingid teadlikud organiseeritud jõud (sarnaselt bolševike parteile Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioonis, vahest ainult varjatumad)? Vaatame, millised on selle permanentse revolutsiooniprotsessi suunad ja tulemused ning otsime, kas on olemas mingi salaorganisatsioon või salaorganisatsioonide võrk, mis on sellise revolutsiooni nii tsiviilühiskonnas kui ka kirikus juba ammu seadnud oma tegevusprogrammiks. Kui selline organisatsioon tõepoolest eksisteerib, siis tulebki teda pidada revolutsiooniprotsessi salajaseks ärgitajaks ja juhiks. Kui me tahame selle kõikehõlmava revolutsiooni kiuste säilitada korda ja tõeliseid väärtusi, seista vastu kaosele ja hävingule (katoliiklase, kuid ka iga tõsise kristlase jaoks tähendab see: võidelda Kristuse kuningriigi eest), siis peame me teadma, et Kristusel ja kirikul on siin maailmas peale Saatana ja tema juhitavate deemonite nähtamatute vägede organiseeritud vaenlased ka inimeste hulgas. Me peame teadma, millise nimetuse all nad esinevad, millised on nende plaanid ja taktika. Kuid meil pole tarvis teada niivõrd vaenlaste isikunimesid, kuivõrd nende ideid, plaane ja taktikat, sest meil on tegemist esmajoones vaimse sõjaga, s.t võitlusega usu ja uskmatuse, tõe ja vale ehk eksiõpetuste ja utoopiate vahel.

Järgneva põhjal saab selgeks, et need ideed ja ideoloogia(d), mis paari viimase sajandi jooksul toimunud pideva revolutsioonilise protsessi läbi vähemalt Lääne Maailmas kindlalt võidule on pääsenud, mõjutades tänapäeval tervet maailma ning mis pärast Vatikani II Kirikukogu on vallutanud ka suurema osa viimsest neile organiseeritud vastupanu osutanud kindlusest, nimelt katoliku Kirikust, on oma algupärasel kujul pärit vabamüürlaste loožidest (õieti veel kõrgemalt, nimelt illuminaatlik-gnostilistest salaordudest). Vabamüürlased seavad nende endi sõnul üheks oma põhieesmärgiks katoliku kiriku ja katoliku usu reformi seestpoolt, selle kohandamise “kaasaja inimese vajadustele ja meelelaadile”. See on teostunud Vatikani II Kirikukogu järgsete aastakümnete jooksul: katoliku kiriku ja katoliku usu nime all on järk-järgult välja kujunenud uus, “demokraatlik ja inimnäoline kirik” ning uus “inimkeskne, tolerantne ja pluralistlik religioon”. On võimatu adekvaatselt mõista maailmaajaloo sündmusi lahus kiriku ajaloo viimase kahe aastasaja sündmustest ning Vatikani II Kirikukogu järgsest kriisist kirikus. Seda omakorda on võimatu mõista, mõistmata, mis nähtus on vabamüürlus koos illuminaatlusega ja mis on nende eesmärkideks.

Küsimus vabamüürlusest, selle mõjust ja tegevusest aga pole probleem, mis peaks puudutama ainult kristlasi. Juba ligi tosin aastat räägivad erinevad tipp-poliitikud ja riigijuhid üle terve maailma mingist uuest korrast maailmas või uuest maailmakorrast, ilma lähemalt selgitamata, mida see kord endast kujutama peab. Seda võisime ja võime ühtemoodi kuulda nii George Bush seeniori kui ka juuniori, nii Franēois Mitterrand’i kui ka Jacques Chiraci, nii Helmut Kohli kui ka Gerhard Schröderi suust. Selle kooriga on ühinenud nii Mihhail Gorbatšov kui ka Boriss Jeltsin ning isegi Vladimir Putin (kelle isiklikku suhtumist sellesse on tema avaldustest küll raske välja lugeda), ning muidugi kõik “eesrindlikud” Eesti poliitikud. Kas tegemist on mingi massihüpnoosiga? Või mingi uue maailmajagamise paktiga, mis kuskil suurriikide salakohtumisel kokku lepiti ja mida nüüd rahvastele ja riikidele kui möödapääsmatut fakti peale surutakse? Miks keegi ei küsi, mida arvavad inimesed ja rahvad sellest uuest korrast? Võibolla meeldib neile hoopis vana kord?

Uue maailmakorra päritolu ja olemus saab palju selgemaks, kui uurime, millistes ringkondades see mõiste esmakordselt esile kerkis ja kust on pärit selle uue maailmakorra detailsemad plaanid. Kui me näeme ehtsate allikate põhjal, et esmakordselt räägiti ja kirjutati sellest kõrgetes vabamüürlaste ja illuminaatide ringkondades vähemalt poolteist sajandit tagasi, siis oleme sunnitud vabamüürlust ja sarnaseid jõude tõsiselt võtma.

Küsimus vabamüürlusest ja kõrgematest salaordudest ning uuest maailmakorrast on aga küsimus, mida peaksid endale varem või hiljem esitama mitte ainult katoliiklased või kristlased, vaid kõik inimesed: seda kõige hiljemalt siis, kui nad uut maailmakorda selle tagajärgede ja igale inimesele esitatavate nõudmiste näol vastuvaidlematult enda nahal kogema hakkavad, “imestades, mis ometi juhtunud on”. Siis aga on hakata hilja küsima, kuidas see kõik teoks sai ja kes seda tegi. Siis on see karm tegelikkus, mis puudutab ühtemoodi nii kristlast, paganat, ateisti, materialisti kui ka nihilisti, nõudes kõigilt moraalset valikut: kas allumatust ja vastupanu või orjalikku alistumist ja orjastava süsteemiga kohandumist. Seepärast ei tasu mittekristlasest lugejal seda raamatut pealiskaudselt sirvides, leides sealt loodetud salapoliitika asemel liialt palju religioosset ning teoloogilist temaatikat, enne läbilugemist pettunult nina kirtsutades käest ära panna: ilma vabamüürluse, illuminaatluse, sionismi ja gnostistsismi kui uue maailmakorra ehitajate ühiste juurte religioosseid-teoloogilisi aluseid kasvõi elementaarsel tasemel mõistmata pole võimalik ka mõista, mis maailmaajaloos paaril viimasel sajandil toimunud on, mis seal praegu toimub ja mis tulevikus toimuma hakkab. Tasub tõsiselt käsitleda ka illuminaatide ja vabamüürlaste üksmeelseid tunnistusi selle kohta, et nende ohtlikemaks vaenlaseks on katoliku Kirik ja kristlus üleüldse, mistõttu need kui inimkonna progressi takistavad nähtused tuleb hävitada (võltsida ja ümber kujundada).

Neid, kes pole rahul korrumpeerunud demokraatiaga, monopolistliku kapitalismiga, vabaturumajandusega ning isegi globaliseerumisega, on palju. Läbinägelik ja asjalikult analüüsiv kriitika nende nähtuste puuduste ning negatiivsete tagajärgede suhtes pole sugugi harv nähe, seda tuleb vahetevahel ette isegi Eesti keskajakirjanduses. Kuid paraku puudutab see vaid haiguse nähtavaid sümptomeid ja tagajärgi, ilma selle olemust ja põhjuseid leidmata ja käsitlemata. Isegi konkreetsed poliitilised teod – näiteks Eesti poliitilise eliidi täielik ümbervahetamine uutel parlamendivalimistel – ei tooks kaasa mingit olemuslikku ja püsivat muudatust, kui alles jääks demokraatia fassaadi taga seda marionett-teatrit juhtiv vabamüürlaste ja finantsoligarhia maffiooslik süsteem. Kui korruptiivsest poliitikast tüdinenud rahvas asendab ühtede valimiste tulemusena riigitüüri juures olevad ühtede vabamüürlaste juhitavad paremparteid teiste vabamüürlaste juhitavate vasakparteidega ning kui osutub, et see vahetus tulemusi ei anna, siis järgmistel valimistel ei muuda oluliselt midagi ka populistlik “plats puhtaks!” reformpartei, mida vabamüürlaste “5. kolonn” on juba algusest peale infiltreerinud, lõhestanud, oma kavade realiseerimisel takistanud ning kõrvale juhtinud. See võib ainult ajutiselt aeglustada ühiskonna liikumist vabamüürlaste revolutsiooniliste eesmärkide suunas, kuid mitte peatada, veel vähem liikumissuunda ümber pöörata. Olukorras, kus vabamüürlased on kõigis parteides ning nende mäng käib kõrgelt üle parteiliste erimeelsuste, ühendades ühe suure lõppeesmärgi nimel dialektiliselt ka näiliselt vastandlikke nähtusi, ideid ja vahe-eesmärke (vt IV.2., p. 4 ja VI.3.), on nii demokraatlikus protsessis osalevate poliitikute kui ka valijate igasugune tegutsemine ilma vabamüürluse olemust, taktikat ja eesmärke kasvõi elementaartasemel tundmata võrreldav vastutuult sülitamisega. Lõpuks ilmneb ikka ja jälle, et ka uue valitsuse teod on samasugused nagu eelmiselgi, ning jälle on mingi saladuslik saatuse vingerpuss (saladuslik anonüümne jõud) paljude valijate ja reformimeelsete poliitikute hea tahte ja reformiplaanid üle kavaldanud ning neil ja valijatel naha üle kõrvade tõmmanud. Kui tõepoolest Eesti rahva ühishüve eest väljas olev poliitik ning valija tahavad midagi muuta, on absoluutselt hädavajalik mõista, et see Eesti ühiskonda vähkkasvajana laastav haigus, mille sümptomeid näevad ja mille üle hädaldavad peaaegu kõik (kaasa arvatud selle teadlikud põhjustajad ise), on pärit vabamüürlaste loožidest, sealt levitatud ja juhitud; hädavajalik on ka mõista, mil viisil ja millistel eesmärkidel vabamüürlus tegutseb. Ilma selle mõistmiseta võibki jääda lõputult “imestama, mis ometi juhtunud on”, miks kõik jälle kord kavatsetule vastupidiselt välja tuli – ning kui keegi juhtunu taga sügavamaid ja varjatud põhjuseid ei näe, siis kasvõi kümme korda järjest, juhtunust midagi õppimata.

Käesoleva teose eesmärk on käsitletava teemaderingi kohta ainult hädavajalike elementaarteadmiste andmine koos esitatud väidete dokumenteerimiseks ja lugejapoolseks järelemõtlemiseks toodud ohtrate tsitaatidega avaliku ja salajase maailmapoliitika prominentidelt ning koos viidetega vastavale kirjandusele nende jaoks, kes tahavad neid probleeme põhjalikumalt uurida. Teadlikult on loobutud igasuguste kontrollimatute hüpoteeside, spekulatsioonide ja isiklike veendumuste esitamisest, lähtutud on ajalooteaduslikust objektiivsusest – seal, kus allikad, nende puudulikkus või ebaselgus annavad võimalusi mitmesugusteks tõlgendusteks või nõuavad autoripoolsest arutluskäigust tehtavaid järeldusi, on seda ka öeldud. Loobutud on kahtlase väärtusega allikate kasutamisest, seda vähemalt põhilise tõendusallikana. Teose suhtelise lühidusega seostub paratamatult ka teatud lünklikkus ning väidete kohatine näiv või ka tegelik vastuolulisus. Viimase puhul tuleb aga rõhutada, et need vastuolud sisalduvad paljuski ka vabamüürluses endas: 1. tema kahepalgelise (väline ehk avalik ning seesmine ehk salajane doktriin, mis teineteisest oluliselt erinevad ja mistõttu alamate loožide esindajad võivad väita hoopis vastupidiseid asju kui kõrged pühendatud) iseloomu tõttu, 2. tema salajase iseloomu tõttu (vabamüürlust juhtivate illuministlikke ordude olemust ja tegevusplaane ümbritseb raskesti läbipääsetav saladuskate), 3. erinevate loožide ja ordude vahelise ideelise võitluse ning arengu ja muutuste tõttu nende õpetuslikes seisukohtades ning konkreetsetes plaanides.

Teose lõppu on lisatud temaatiliselt süstematiseeritud kirjanduse nimekiri tähtsamates Euroopa keeltes nendest teostest, mis olid autorile raamatu kirjutamisel toeks ja allikaks või mida hinnatakse parimateks käsitlusteks vastavatel teemadel.

Raskused teadmiste hankimisel vabamüürlusest


I. Raskused teadmiste hankimisel vabamüürlusest

Vabamüürlus on nähtus, mis on üsna tabamatu ja mille kohta on objektiivset ja usaldusväärset informatsiooni raske hankida. See on seletatav vabamüürluse olemuse ja eesmärkidega, et:

1. tõelised vabamüürlaslikud organisatsioonid on salajased, konspiratiivsed ühendused, seda nii väljapoole, s.t vabamüürlaste hulka mittekuulujate kui ka sissepoole, s.t madalama astme vabamüürlaste suhtes. Iga vabamüürlane tunneb (sedagi sageli ainult varjunime kaudu) enamaltjaolt ainult oma otseseid ülemusi, hierarhia kõrgemad liikmed on talle tundmatud. Üksikliikmeid juhivad nähtamatud ja tundmatud juhid neile põhiasjades tundmatu eesmärgi saavutamise suunas;

2. vabamüürluse tõelised eesmärgid on teadmata mitte ainult üldsusele, vaid ka absoluutsele enamikule liikmetest. Neid varjatakse sümboolsete kujundite ja üldsõnaliste ilukõneliste fraaside taha, selgitades liikmetele, et nende fraaside varjatud mõtteni (mis lõpuks osutuvad alguses esitatutest üsna erinevaks) tuleb neil jõuda järk-järgult, vastavalt edusammudele pühendatuses ning tõusule hierarhias.

Sellegipoolest on võimalik saada vabamüürlaste kohta objektiivset ja usaldusväärset informatsiooni, nimelt:

1. uurides otse vabamüürlastelt endilt pärit konfidentsiaalseid dokumente (nt Alta Vendita salajane instruktsioon ja mõned tema liikmete kirjad), mis on avalikkuse ette sattunud vastu vabamüürlaste tahtmist ning, võrreldes neid ajalooliste ja päevapoliitiliste faktidega2;

2. avalduste ja paljastuste alusel, mille on teinud eksvabamüürlased, kes on otsustanud vabamüürlaste hulgast lahkuda ning avalikustada nende saladused ja olemuse (niipalju, kui nad sellest teavad);

3. uurides vabamüürlaste endi avalikkusele mõeldud kirjutisi ja avaldusi (milles kajastub väline doktriin ja praktiline ideoloogia);

4. uurides ja analüüsides “kuninglikesse salaõpetustesse pühendatud” teoreetikute kirjutatud teoseid, mis mitte alati pole esoteerilised ja salastatud, vaid on sageli mõeldud oma esmaallikate ja neis väljendatud ideede poolest küll esoteerilise, kuid profaanide jaoks vajalikul määral ähmastatud õpetuse laiemaks populariseerimiseks. Seda tehakse esmajoones intelligentsi ja vaimulikkonna desorienteerimiseks, indoktrineerimiseks ja loožidesse värbamiseks. Selle näiteks on jesuiidipreestri ja gnostilise martinistide salaordu liikme Teilhard de Chardini teosed, mis on populaarsed nii loožides kui ka modernistliku vaimulikkonna ja kristliku intelligentsi hulgas, samuti kaasajal erakordselt populaarse juudi filosoofi Martin Buberi teosed, keda peetakse 20. sajandi väljapaistvaimaks kabalistiks);

5. uurides tuntud poliitikute, ühiskonnategelaste jt mõjukate inimeste (ka siis, kui pole otsest alust kahtlustada neid vabamüürlikus kuuluvuses) kirjutisi, avaldusi ja tegusid ning kõrvutades neid massoonliku ideoloogia ja õpetusega, mis on teada muudest allikatest.

2 – Näiteks jäi Stalini kätte Teise Maailmasõja lõpus Saksamaalt üle võetud Hitleri salajane arhiiv, milles leiduvad dokumendid alates 18 saj. keskelt kuni 1939. aastani – loožide istungite protokollid, tsirkulaarid, finantsaruanded jms, mis annavad ülevaatliku kogupildi sellest kuritegelikust salaorganisatioonist ja tema meetoditest (???? ??атонов, Терновый венец Россий. Тайная история масонства 1731-2000, Москва, 1996, lk. 3); [[Link title]]

Vabamüürluse definitsioon, olemus ja ajalooline algus

Andres 14. juuni 2009, kell 10:07 (UTC)


Muutsin algustähed väikeseks. Ise ka mõtlen, et eesti keeles on nii ikka õigem jah. Nüüd peab keegi artikli nimetuses "maailmakord" väikese algustähega kirjutama:

  • Uus Maailmakord (vandenõuteooria)

selliseks:

  • Uus maailmakord (vandenõuteooria)

Isegi kui ma oleks registreerunud kasutaja, arvan, et seda ma ise teha ei saa.

--84.50.49.253 14. juuni 2009, kell 11:43 (UTC) Või ma teen käesolevast artiklist copy/paste uude õige pealkirjaga "Uus maailmakord (vandenõuteooria)" artiklisse ja siis kustutab keegi selle käesoleva artikli lihtsalt ära? Ühe tähe muutmiseks nii palju sebimist... :)

Teisaldamisi saab teha iga registreeritud kasutaja (kuigi vist mitte esimestel päevadel peale registreerimist).--WooteleF 14. juuni 2009, kell 12:15 (UTC)



Toivo on teinud keelelise toimetamise ära, kuid üks muudatus muudab minu arvates mõtet:

Tsitaat:

"meil oleks olnud võimatu arendada oma plaani maailmale"

muudeti:

"meil oleks olnud võimatu avaldada oma plaani maailmale"

originaalis:

"It would have been impossible for us to develop our plan for the world"

Plaani arendamist-loomist peetakse arvatavasti silmas. Ma muudan selle arendamiseks. Kui kellelgi on parem väljend, siis läheb see loosi.

Tegelikult on sellest tsitaadist olemas ka natuke pikem versioon, kus Rockefeller tänab nimeliselt ajakirjandusväljaandeid, mainib ära kui pikalt on väljaanded teema puudutamata jätnud ja kuidas on eelistatud intellektuaalse eliidi ja maailmapankurite valitsemine rahvusriikide süsteemi asemel. Ma toon tsitaadi täies pikkuses välja + muudan eelnevat selgitavat lauset lisades sinna täiendavat infot. Toimetaja visaku siis muudatustele silm peale.

Erki, --84.50.52.39 17. juuni 2009, kell 15:02 (UTC)

Pakun "välja töötada". Joonealuses märkuses võiks ära tuua ka ingliskeelse sõnastuse, rääkimata viitest allikale. Andres 17. juuni 2009, kell 15:05 (UTC)

Siin puuduvad viited. Samuti ei ole tehtud vahet vaieldamatutel väidetel ja vandenõuteoreetikute tõendamata väidetel. Andres 17. juuni 2009, kell 15:33 (UTC)