Arutelu:Sümbolism

Artiklist Edvard Munch:

Kunstnikul on oma teostes võimalik kujutada kahte liiki asju: reaalselt eksisteerivaid ja silmaga nähtavaid esemeid, maastikke, inimesi jms või igasuguseid ebatavalisi väljamõeldud olendeid, esemeid ja olukordi. Viimasteks pakuvad ainet kirjandusteosed, muinasjutud, mütoloogia, sündmused ajaloost ja eelkõige kunstniku oma fantaasia.

19. sajandi kahel lõpukümnendil ja sajandivahetusel leidis see fantaasiast toituv kunst palju pooldajaid. 1886. aastal ilmus kirjanduses sümbolistide manifest. Siiski on sümbolismi näol eelkõige tegemist kirjandusliku liikumisega, mis kandus veidi hiljem üle kujutavasse kunsti. Kõige sobivam on pidada sümbolismiks erilise temaatikaga ja süzeega teoseid. Sümbolismi teket toetasid ka S. Freudi uurimused 1880ndatel, mis rõhutasid alateadvuse suurt osa inimese tegevuses. Süzee muutus sümboliks, mille kaudu püüti anda kuju või vihje ka ebamäärastele tunnetele või mõttelisele taotlusele.

Sümbolismi tekkel olid ka keerulised ühiskondlikud põhjused, peamiselt osa haritlaste ja kunstnike pettumine oma kaasajas. Kuna nad ei osanud ühiskonna vastuolusid parandada, tõmbusid nad tagasi oma kujutluste maailma. Väljapääsu otsisid nad igasugustest fantastilistest õpetustest, huvitusid kaugete maade usunditest ja kunstist, vanadest hävinud kultuuridest jms, millele nad omistasid salapäraseid, ebatavalisi ja müstilisi jooni. Oma kunstis kujutasid nad fantaasia abil loodud nägemusi. Sümbolistid käsitlevad meelsasti suuri, üldiseid ja igavesi eksistentsiaalseid teemasid, nagu sünd, surm, erootika, armastus, üksindus, elu igavene ringkäik jne. Seda tehakse tavaliselt süzeede abil, mis on tahtlikult mitmetähenduslikud, salapärased, irreatsionaalsed . Nende teostes on ka palju ebamäärast ja tabamatut. Need kubisevad igasugustest mitmemõttelistest vihjetest, võrdkujudest ja sümbolitest - viimased on andnud kõnesolevale kunstisuunale ka nime. Sümbolistide vaatenurgast peab kunst olema müsteerium, mitte tegelikkuse peegeldus.

Mõned sümbolistid lõid nukraid, igatsevaid või luulelisi unelmaid, teised aga pühendusid süngete õuduspiltide loomisele. Inimhinge varju-poolte esiletoomine, tähendusrikastes poosides tegelased, virildunud maskid, tardunud pilguga mustad silmad surnukahvatutes nägudes, saatuslikud surmameeleolud, võikad fantaasialoomad, luukered, kolbad - neid motiive võib sageli kohata sümbolistide loomingus. Enamik sümbolistide poolt valitud väljendusvahendeist pärines kas akadeemilisest kunstist (fotograafiline täpsus, kuiv ja igav kujutusviis) või siis juugendist (figuuride venitatus, sujuvad piirjooned, selged värvipinnad, püüe välise dekoratiivsuse poole). Maalimisviisilt oli sümbolism mitmekesine - osa kunstnikke kasutas akademistlikku, siledat ja idealiseeritud vormi, teised naturalismi, kolmandad jugendlikku stilisatsiooni ja neljandad ekspressionistlikku maalimisviisi. Ühine oli kõigil see, et sümbolism oli rõhutatult süzeekunst.

Andres 31. jaanuar 2007, kell 17:33 (UTC)