Arutelu:Konstant
Keemia kategooria võiks tegelikult maha võtta, isegi fyysika on kahtlane. --Oop (arutelu) 14. märts 2012, kell 23:39 (EET)
Imelik, miks füüsikakategooria on kahtlane? Kuidas saaks füüsikat vaadata näiteks ilma pii-d kasutamata? Minu meelest on kohati kahtlane hoopis artikli keelekasutus: füüsikakonstant...osutub olevat..(?) Millest selline ähmasus ja ebamäärasus? Füüsikkonstandi lk-t saame ju selge sõnaga lugeda Fk ..on..miski kindel asi, mitte osutub olevat. Sellised väljendid kaaluka teema puhul nagu seda on konstant räägivad eestikeelse vikipeedia ähmasest, kõikuvast kvaliteedist. nimelik 30. detsember 2017, kell 18:28
- Kui siin juba on jutt füüsikakonstantidest, siis võib füüsika kategooria ka olla, aga see artikkel ei lisa midagi juurde artiklile Füüsikakonstant.
- Väljendit "osutub" ei pea siin olema, aga minu meelest see ei räägi midagi ebakindlusest. Vaata [1]. Matemaatikas kasutatakse seda väljendit minu meelest siis, kui tegu on ootamatu tulemusega, mida on keeruline tõestada, füüsikas vist siis, kui tulemuse saamiseks on tarvis märkimisväärset vaatlustööd. Andres (arutelu) 31. detsember 2017, kell 01:24 (EET)
- Konstandi puhul rääkida ootamatust tulemusest on minu jaoks arusaamatu. Konstant on miski, mis tuleb alati ühtemoodi ilmsiks nagu näiteks Rydbergi konstant, mis ilmub sama kindlalt ja paratamatult nagu vesiniku aatomi kiirgusjooned. Seal puudub see (nagu oleks, näib nagu..) olevat. Kui matemaatikas see olevat loogiline tundub, on imelik sellise vormi kasutamine füüsika puhul. See on ilmne sobimatus ega haaku kuidagi teaduse selge ja range vaateviisiga. Kui mõelda konkreetsele juhule, tuleb ebalemise kohatus selgesti välja. Lause, "valguse kiirus vaakumis paistab olevat konstantne suurus" pole vist eriti entsüklopeediline? Sedasi võib arvata keegi arvaja oma essees. nimelik 1. jaanuar 2018, kell 16:50
- "Paistab olevat" on ju midagi muud kui "osutub".
- Minu meelest just matemaatika on selgem ja rangem kui füüsika. Matemaatikas öeldakse "osutub" minu meelest ka näiteks siis, kui pole teada, kas mingi seos on juhuslik või seaduspärane. Seos ise on täiesti kindel. Füüsikas on ju selline analoogia: me leiame empiiriliselt mingi konstandi, aga pole teooriat, mille järgi see peabki konstant olema. Näiteks osutus, et valguse kiirus vaakumis on konstant, mis ei olene (inertsiaalsest) taustsüsteemist. Andres (arutelu) 1. jaanuar 2018, kell 18:08 (EET)
- See -vat lõpp on ju selge kahtlemise noot. See olevat nii (aga jääme seisukohale, et võib ka olla naa). Selge näide selle näitena tuleb esile usuküsimustest. Tõsiusklik ei kasuta eales väljendit Jumal olevat olemas..tema jaoks on selge - ta kas on või pole, ja usklik ütleb - on. Füüsik/matemaatik on ka selline usklik. Ta usub päriselt maailma, selles olevasse süsteemi, süsteemi mõistmise võimalusse, teooriasse, mõõdetavusse ja matemaatilisesse loogikasse. Füüsika valemid on ju mate*maatika tehted. Ses mõttes ma füüsika ja matemaatika vahele sellist selget piiri ei tõmbaks. Näiteks Maxwell oli füüsik või matemaatik? Ja füüsiku jaoks kirss tordil on miski tõepoolest jääva suuruseni jõudmine - konstandini. Kui ta aga pole veel päris veendunud oma teooria ja konstandi kehtivuses, oletuse ja katsetulemuse heas vastavuses, siis kasutab ta ettevaatlikult ehk seda vat vormi. Aga kui teooria ja katsetulemus aja jooksul erinevate vaatlejate/kontrollijate poolt korduvalt kokku langevad, osutades ühele ja samale arvväärtusele - konstandile, siis see pole enam olevat, see on on. Ja miks peaks olema füüsikaline konstant erijuht? Kes seda väidab? Kust, millisest algmaterjalist on see refereeritud? nimelik 5. jaanuar 2018, kell 16:35
- Ei ole nõus. Mingit kahtlemise nooti ei ole, lihtsalt selle sõnaga koos kasutatakse kaudset kõneviisi. Vaata [2]. Selle asemel võib öelda ka: "osutus, et ... on ...".
- ma nii muuseas märgin, et ma räägin sõnast olevat, mitte osutus. nimelik 6. jaanuar 2018, kell 16:10
- Kui öeldakse "osutub olevat", siis ei ole "-vat" mitte kahtlemise pärast, vaid sellepärast, et sõna "osutuma" kasutatakse kaudse kõneviisiga. Vastupidi, vidatakse kogemuse autoriteedile. Andres (arutelu) 10. jaanuar 2018, kell 12:38 (EET)
- ma nii muuseas märgin, et ma räägin sõnast olevat, mitte osutus. nimelik 6. jaanuar 2018, kell 16:10
- Ei ole nõus. Mingit kahtlemise nooti ei ole, lihtsalt selle sõnaga koos kasutatakse kaudset kõneviisi. Vaata [2]. Selle asemel võib öelda ka: "osutus, et ... on ...".
- See -vat lõpp on ju selge kahtlemise noot. See olevat nii (aga jääme seisukohale, et võib ka olla naa). Selge näide selle näitena tuleb esile usuküsimustest. Tõsiusklik ei kasuta eales väljendit Jumal olevat olemas..tema jaoks on selge - ta kas on või pole, ja usklik ütleb - on. Füüsik/matemaatik on ka selline usklik. Ta usub päriselt maailma, selles olevasse süsteemi, süsteemi mõistmise võimalusse, teooriasse, mõõdetavusse ja matemaatilisesse loogikasse. Füüsika valemid on ju mate*maatika tehted. Ses mõttes ma füüsika ja matemaatika vahele sellist selget piiri ei tõmbaks. Näiteks Maxwell oli füüsik või matemaatik? Ja füüsiku jaoks kirss tordil on miski tõepoolest jääva suuruseni jõudmine - konstandini. Kui ta aga pole veel päris veendunud oma teooria ja konstandi kehtivuses, oletuse ja katsetulemuse heas vastavuses, siis kasutab ta ettevaatlikult ehk seda vat vormi. Aga kui teooria ja katsetulemus aja jooksul erinevate vaatlejate/kontrollijate poolt korduvalt kokku langevad, osutades ühele ja samale arvväärtusele - konstandile, siis see pole enam olevat, see on on. Ja miks peaks olema füüsikaline konstant erijuht? Kes seda väidab? Kust, millisest algmaterjalist on see refereeritud? nimelik 5. jaanuar 2018, kell 16:35
- Konstandi puhul rääkida ootamatust tulemusest on minu jaoks arusaamatu. Konstant on miski, mis tuleb alati ühtemoodi ilmsiks nagu näiteks Rydbergi konstant, mis ilmub sama kindlalt ja paratamatult nagu vesiniku aatomi kiirgusjooned. Seal puudub see (nagu oleks, näib nagu..) olevat. Kui matemaatikas see olevat loogiline tundub, on imelik sellise vormi kasutamine füüsika puhul. See on ilmne sobimatus ega haaku kuidagi teaduse selge ja range vaateviisiga. Kui mõelda konkreetsele juhule, tuleb ebalemise kohatus selgesti välja. Lause, "valguse kiirus vaakumis paistab olevat konstantne suurus" pole vist eriti entsüklopeediline? Sedasi võib arvata keegi arvaja oma essees. nimelik 1. jaanuar 2018, kell 16:50
- Matemaatiku ja füüsiku vahel on tänapäeval see vahe, et matemaatika ei väida füüsilise maailma kohta midagi, füüsik aga väidab, kasutades matemaatilisi mudeleid. Andres (arutelu) 5. jaanuar 2018, kell 18:12 (EET)
- m ei väida midagi füüsilise maailma kohta..millise maailma kohta siis matemaatika midagi väidab? See on kummaline mõte. Matemaatika sünnib ju millalgi füüsilises maailmas, aegruumis, ajaloos, evolutsioonis inimese teadvuse jõudmisel mingi lävepakuni, seda ületades. M sünnib ja areneb, samuti otsekui evolveerub selles reaalses füüsilises maailmas. Kas väide, et maailmas sünnib mingi väga loogiline, järjekindel asi, mis ei väida midagi selle maailma kohta on järjekindel? Keel, mis sünnib maailmas aga mis ei väida midagi selle maailma kohta?.......... Ma evin seisukohta, et füüsika kaudu, selle läbi ilmneb kummaline seaduspära ja ühtsus matemaatikaga. M, selle mudelid, arvulisus, arvude tehted, seosed kattuvad heas kooskõlas maailma enesega, füüsikaga. Füüsik on ju tihtilugu ka matemaatik ja kui ta ka otseselt matemaatik pole (näiteks nagu Faraday) siis on tema omadused "matemaatilised" - range, järjekindel, täpne, süstemaatiline. nimelik 10. jaanuar 2018, kell 12:20
- See, millest matemaatik räägib, on üks matemaatikafilosoofia põhiprobleeme. (Vaata kas või Philosophy of Mathematics: An Introduction.) Jah, võib väita, et matemaatika ütleb kaudselt midagi selle maailma kohta, aga otseselt ta seda ei pruugi teha. Umbes nagu romaan. See, miks matemaatika on füüsikas rakendatav, on omaette probleem (Eugene Wigner). Füüsik tavaliselt ei ole matemaatik ja füüsika tavliselt ei ole nii range ja ilus nagu matemaatika (näiteks võõrlahendid: füüsikud ütlevad, et võrrandi mõnel lahendil pole füüsikalist mõtet; ei ole võimalik saada täpseid mõõtmistulemusi). Füüsikud tavaliselt ei hooli matemaatilisest rangusest, näiteks Diraci deltafunktsioon. Andres (arutelu) 10. jaanuar 2018, kell 12:38 (EET)
- m ei väida midagi füüsilise maailma kohta..millise maailma kohta siis matemaatika midagi väidab? See on kummaline mõte. Matemaatika sünnib ju millalgi füüsilises maailmas, aegruumis, ajaloos, evolutsioonis inimese teadvuse jõudmisel mingi lävepakuni, seda ületades. M sünnib ja areneb, samuti otsekui evolveerub selles reaalses füüsilises maailmas. Kas väide, et maailmas sünnib mingi väga loogiline, järjekindel asi, mis ei väida midagi selle maailma kohta on järjekindel? Keel, mis sünnib maailmas aga mis ei väida midagi selle maailma kohta?.......... Ma evin seisukohta, et füüsika kaudu, selle läbi ilmneb kummaline seaduspära ja ühtsus matemaatikaga. M, selle mudelid, arvulisus, arvude tehted, seosed kattuvad heas kooskõlas maailma enesega, füüsikaga. Füüsik on ju tihtilugu ka matemaatik ja kui ta ka otseselt matemaatik pole (näiteks nagu Faraday) siis on tema omadused "matemaatilised" - range, järjekindel, täpne, süstemaatiline. nimelik 10. jaanuar 2018, kell 12:20
- Matemaatiku ja füüsiku vahel on tänapäeval see vahe, et matemaatika ei väida füüsilise maailma kohta midagi, füüsik aga väidab, kasutades matemaatilisi mudeleid. Andres (arutelu) 5. jaanuar 2018, kell 18:12 (EET)
- Ma kahjuks Diracist väga ei tea, aga meenub küll, et ta tuletas kuidagi (matemaatiliselt ?) valemi elementaarosakese kohta vms. ja seal oli üks suurus ruudus, millest Dirac oletas, et osake saab olla negatiivne kui ka positiivne. Sealt tuli tema hüpotees antiainest, positronist, mis ennäe imet peagi katsete abil tuvastatigi. Ma arvan, et ta jäi üsna palju sellele matemaatilisele ruudule kindlaks, nii et juhatas sisse terve suht ebafüüsikalise antiaine fenomeni. Raske öelda kas ta oli selle hüpoteesiga rohkem füüsik või matemaatik, kui neid mõisteid üldse järjekindlalt lahutada annab? nimelik 12. jaanuar 2018, kell 00:36
- en:Dirac delta function. Funktsioon, mille väärtus on 0 kõikjal peale ühe koha ning mille integraal üle reaalsirge on 1. Andres (arutelu) 12. jaanuar 2018, kell 06:07 (EET)
- Aitäh:) uurin, tutvun nende vaadetega. nimelik 11. jaanuar 2018, kell 00:05
- Või vaata, kuidas Vladimir Arnold Lev Landau üle naerab. Andres (arutelu) 10. jaanuar 2018, kell 12:40 (EET)
- see on pikem jutt. parem oleks sellest teinekord teisiti kui kirjutades rääkida. lihtne on kirja teel üksteisest mööda rääkida. nimelik 6. jaanuar 2018, kell 16:16
- Erijuhu all on mõeldud seda, et füüsikakonstandid on ka matemaatilises mõttes konstandid. Andres (arutelu) 5. jaanuar 2018, kell 18:14 (EET)
Siinses üldises kontekstis ei pea seda sõna kasutama. Arvatavasti vihjatakse siin sellele, et konstantide olemasolu saadakse kõigepealt empiiriliselt teada. Andres (arutelu) 1. jaanuar 2018, kell 18:11 (EET)
Füüsik Kalev Tarkpea arutleb konstantidest https://vikerraadio.err.ee/786476/labor-konstandid Nimelik (arutelu) 17. märts 2020, kell 01:56 (EET)
Füüsikakonstandid on nagu aksioomid matemaatikas. Need on tõesed ühikud, mille tõestamine, selgitamine pole (kaasaja teadmise piirides või kuidagi igavikulisemalt?) võimalik. Seega on nad lihtsalt tõsiasjad, mis on sama, mis tõesed faktid. Nimelik (arutelu) 16. august 2020, kell 14:16 (EEST)