Arutelu:Hävituspataljonid Eestis

Võiks olla mingi osa tuntud isikutest, kes on olnud hävituspataljonides (Mart Raua juurest tuleb siia link, vastupidi võiks ka kuidagi olla). - Melilac (arutelu) 4. märts 2018, kell 10:43 (EET)

Artikkel sisaldab väga tõsiseid väiteid (süüdistusi), ka nimeliselt välja toodud inimeste aadressil, mis enamasti on aga viitamata ja olemasolevad viited on kehvadele allikatele. Osa tekstist on ilmselt üldse viitamatu, a la "... püüti nõrkust rindel tasa teha tagalas tsiviilelanikkonna ja vangilangenud metsavendade kallal sooritatud metsikustega". Siis veel nimekiri juutidest. Jääb mulje, et see viitamata allikas on mingi Saksa okupatsiooniaegne väljaanne. Ma arvan, et praegusel kujul on suur osa artiklist sobimatu. Kõige hullemad lõigud tõstan siia arutelulehele, kuni selgub, kas usaldusväärsed allikad kinnitavad esitatud väiteid.

Tõstan siia viimase peatüki ("Hävituspataljonide liikmete saatus Eesti Vabariigis") ka, mis on viitamata ja tundub originaaluurimusena. Kogu sisu paistab arutlevat selle üle, kas hävituspataljonlaste teenistus tuleks pensionistaaži hulka lugeda. --Minnekon (arutelu) 1. august 2018, kell 18:32 (EEST)

Artiklist väljavõetud tekst

Hävitus- ja töölispataljonid (Tegevus)

Hävituspataljonide võitlusmoraal ja sõjaline väljaõpe olid äärmiselt madalad, millest annavad tunnistust mitmete hävituspataljonide juhtide raportid kõrgemale juhtkonnale. Kui puudulikult relvastatud metsavendadele suudeti arvulises ülekaalus olles siin-seal vastupanu osutada, siis Saksa regulaarvägedega kohtudes löödi hävituspataljonid reeglina puruks. Seda enam püüti nõrkust rindel tasa teha tagalas tsiviilelanikkonna ja vangilangenud metsavendade kallal sooritatud metsikustega. Veretöid on teada kõigi hävituspataljonide kohta.

Stalini hävituskäsuga oli hävituspataljonidele ja Eesti NSV SARK-i töötajatele Eestis antud üldvolitus elanike mõrvamiseks. Iga kodanik võidi mõrvata kui salakuulaja või "diversant", sest ei nõutud puhtvormilistki kohtuotsust ja mõrvade üle ei peetud mingit kontrolli.

Tavaliselt ei olnud hävituspataljonlaste poolt tabatud inimestel mingit süüd bolševistliku võimu ees, mis oleks väärinud nii julmi karistusi. Haapsalu hävituspataljonlase ettekandes seisis, kuidas heinamaal tabati kaks meest heina tegemas, kes mõlemad kuulusid mobilisatsiooni alla – lasti sel põhjusel ilma kohtuotsuseta maha. Pataljoni ebaõnnestunud haarangult 7. juulil tagasisõidul olnud Haapsalu hävituspataljonlased avasid põhjuseta tule Mihkli aleviku apteegi juures olnud inimeste pihta – surmati apteeker ja üks kohalik elanik.

Koolipoiss Tullio Lindsaarel murti käeluud ja ta torgati täägiga läbi, kuna ta lehvitas Eesti sinimustvalget lippu. Vabadussõja veterani, kolonel Karl Partsu poeg Mauricius visati happesse. Augustis 1941 tapeti kõik Viru-Kabala küla elanikud, kaasa arvatud 2-aastane laps ja 6-päevane imik.

7. Tallinna hävituspataljoni vangilangenud võitleja Valter Krulli tunnistused annavad iseloomuliku ülevaate selle üksuse tegevusest: Vigalas langesid vangi neli metsavenda, kes kohapeal maha lasti, Kärgus põletati bensiinipudelite abil mitu talu, Viluvere raudteejaamas langes hävitajate kätte vangi 20 valge käesidemega meest ja Järvakandis kolm kaitseliitlast, keda enne mahalaskmist piinati okastraadi kätest läbiajamisega ja üksteise külge sidumisega. Viluvere jaamas tabatud mehed lasti pataljoniülem L. Rubinovi käsul Tallinna lähedal Liiva metsas maha, enne hukkamist lõigati ohvritel kõrvad ära. Rakvere lähedal langes hävituspataljonlaste kätte neiu (kelle lahtiriietamisel leiti kere ümber seotud sidumismarli) ja kaks relvitut noormeest. Neiu vägistati politrukkide poolt, seejärel lasti ta koos noormeestega maha.

4. Tallinna hävituspataljoni kuulunud Laur Matuoja (varem Matjušov) jutustas ülekuulamisel: Vaidas otsiti "kahtlast isikut", keda ei tabatud, tema kaasavõetud naise, kes keeldus oma mehe kohta tunnistusi andmast, vägistasid politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov, lubades pärast "vallatleda" ka hävituspataljonlastel, kellest Raadik, Pajo, Dementjev ja Kuznetsov seda ka tegid. Sama hävituspataljoni kinnivõetud võitleja Voldemar Rosin tunnistas: "Väätsas tabati viis ja Kiviloos kuus meest, keda kahtlustati metsavennaks olemises. Tabatud viidi staapi, kus politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov käskisid nad maha lasta. Mahalaskjateks olid Õepa, Kruglov, Bahhutsov, Kuznetsov, Dementjev, Raadik, Kalju Vaask ja Laur Matuoja. Laibad jäid matmata." Sama hävituspataljoni 3. rood, mille ülemaks oli Oskar Int, põletas talusid Pärnu-Jaagupis ja Kosel.

Mihhail Pasternaki juhitud Viljandi hävituspataljoni poolt 1.–2. juulil 1941 Taevere vallas Kibaru Kõnnu ja Arjandi piirkonnas korraldatud haarangu käigus tabatud haavatud metsavend seoti okastraadiga posti külge ja lasti ilma kohtuotsuseta maha.

22. juulil mõrvas Viljandi hävituspataljon ilma mingi põhjuseta Paustvere külas Moosese talus 45-aastase taluperenaise Anna Martinsoni ja tema 10-aastase tütre Linda, sama küla kooli talus mõrvati granaadiga 36-aastane taluperenaine Amanda Lindemann ja tema 10-aastane poeg Heino. Paustvere koolimaja juures tapeti 2-aastane Ene Korp, kuna laps juhtus hävitajate teele ette. Kuna hävitajate granaadivaru sai usina mõrvatööga lõpuks otsa, jätkati seda püssidega. 22. juulil Võisiku vallas Lätkalu külas tapeti 50-aastane Anna-Rosalie Lepik ja Leie külas Kaseotsa talus 70-aastane Katta Laos. Viljandis rüüstas enne bolševike põgenemist ladusid ja poode nõukogudeaegse segakaubastu direktor, Pärnust vägistamiskatse tõttu väljasaadetud juudist hävituspataljonlane Leib Matskin koos rahvuskaaslastest hävituspataljonlaste Moissei Rõssi ja Ratut Salmanniga.

1. Tallinna hävituspataljoni 150-meheline üksus korraldas 27. juulil Kuressaare ja linna ümbruse elanike küüditamist, Kergu külas tapeti kohapeal viis meest, põletati maha Uduvere küla. Märjamaal ja Valgus korraldatud haarangutes tabatud kohalikud elanikud lasti kohtuotsuseta maha.

9. augustil 1941 tapsid hävituspataljonlased Rägavere vallas Uljastel 10 tsiviilelanikku.

Hävituspataljonide liikmete saatus Eesti Vabariigis

Eestis kehtiva riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka kohustusliku sõjaväeteenistuse aeg ja asendusteenistuse aeg, kui isik suunati teenistusse Eestist või kui isik elas enne ja pärast väljastpoolt Eestit teenistusse suunamist Eestis ja tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži ning mõni muu riik ei maksa nimetatud staaži eest pensioni.

Eesti Vabariigi pensioniseaduse ja riiklike elatusrahade seaduse kohaselt arvati pensioniõigusliku staaži hulka samuti sõjaväeteenistuse ja sellega võrdsustatud teenistuse aeg või asendusteenistuse aeg.

Ülalpool nimetatud seadustes ei ole mainitud 1941. aastal Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariadi ja Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi koosseisu kuulunud hävituspataljonis teenimise aega. Sellel ajal sündinud isikutele pensioni määramine toimus nõukogude ajal, millal pensione määrati NSV Liidu riiklike pensionide seaduse alusel.

NSVL riiklike pensionide seaduse alusel pensioni määramisel arvati pensioniõigusliku staaži hulka teenistus NSV Liidu relvastatud jõudude koosseisus ning partisanisalkades oldud aeg ja teenistus:

• Ülevenemaalises erakorralises komisjonis võitluseks kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja sabotaažiga,
• NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuvas Ühendatud Riiklikus Poliitilises Peavalitsuses,
• NSV Liidu ja selle lahutamatus struktuuriüksuses Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadis,
• NSV Liidu ja selle lahutamatus struktuuriüksuses Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadis,
• NSV Liidu ja selle lahutamatus struktuuriüksuses Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumis,
• NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, (Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee oli vaid NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee lahutamatu struktuuriüksus)
• NSV Liidu Avaliku Korra Kaitse Ministeeriumi, kõigi NSV Liidu liiduvabariikide ühiskondliku korra kaitse ministeeriumide, (Eesti NSV Avaliku Korra Kaitse Ministeerium oli vaid NSV Liidu Avaliku Korra Kaitse Ministeeriumi lahutamatu struktuuriüksus)
• NSV Liidu Siseministeeriumi (Eesti NSV Siseministeerium oli vaid NSV Liidu Siseministeeriumi lahutamatu struktuuriüksus) ning
• NSV Liidu Siseministeeriumi sisevägedes ja organites.

Kuna viimatinimetatute hulgas ei ole märgitud hävituspataljoni, siis loetakse, et hävituspataljonid tegutsesid II maailmasõja ajal NSV Liidu relvastatud jõudude koosseisus.

Ikka talutatakse meid selles suunas, et mingit Nõukogude okupatsiooni pole olemas, oli vabatahtlik liitumine. Ja polnud mingeid hävituspataljone ega nende kuritegusid. --37.157.108.165 27. oktoober 2020, kell 19:56 (EET)

Seda pole siin öeldud. Lihtsalt tuleb kasutada kriitikat kannatavaid allikaid, eeskätt nüüdisaegset ajalookirjandust. Pikne 28. oktoober 2020, kell 20:04 (EET)