Arutelu:Anarhia
Nägin logidest, et keegi anonüümne oli kirjutanud:
- Hea näide ja lihtsustatud seletus anarhiast Leo Kunnase romaani põhjal: rongis kohtab Mr X punkarit ja küsib talt, et mis see anarhia siis on. Punkar vastab, et anarhia tähendab seadusetust, st, et kõik võivad teha seda, mida tahavad. Mr X virutas seepeale punkarile vastu hambaid, ja küsis irooniliselt: "Kas see on ka anarhia?"
Ise pole mainitud romaani lugenud, aga tsitaat on hea näide valest arusaamast. Punkar ei oma aimu, mida anarhia tähendab, ja esitab lihtsustatud (ja vale) käsitluse ning saab ka kohe selle lihtsustuse eest karistada. Mr X (Leo Kunnas?) on muidugi anarhiast veel kaugemal -- ta ei suuda ka seaduse kehtimise tingimustes käituda teistele kahju tegemata --Kirju 8. veebruar 2006, kell 13.35 (UTC)
Siin on räägitud ainult anarhistlikust anarhiakontseptsioonist. Andres 1. märts 2006, kell 15.33 (UTC)
- Seda minagi juba tykk aega imestan. Mõni võib ju tõesti ette kujutada oma ideaalyhiskonda ja seda siin kirjeldada, aga meil on siiski entsyklopeedia, minu meelest, seni. --- Aga tõsiselt rääkides: kuidas anarhiat defineerida? ... Igayks võib teha seda mis tahab ja pähe tuleb? Keegi ei tohi kellelegi midagi keelata? Aga see ka ei sobi, sest kellelegi millegi keelamine juba ei ole anarhia. St kõik võivad teha seda mida tahavad ja kõik võivad kõike ka keelata, kui tahavad? Või kuidas? --Lulu 1. märts 2006, kell 20.50 (UTC)
- Kamma kirjutas, et anarhiaks nimetati Vana-Kreekas (vähemalt Ateenas) algul interregnumit, mille ajal linnriigis arhondid puudusid (või puudus esimene arhont). Seega siis võimu puudumine (või kõrgema võimu puudumine). Hiljem on anarhiaks hakatud nimetama olukorda, kus puudub riik (või riik ei toimi). Selle kohta, mis saab, kui riiki ei ole, on erinevaid kontseptsioone. Ühe järgi viib anarhia kaoseni. Kui anarhiat ei ületata, siis ühiskond hävib. Teise järgi asendab riigi miski iseorganiseerumise taoline. Niisiis, anarhia nõuab ühiskonna organiseerumist indiviidide omal algatusel, ilma sunnita. Umbes nii näevad asja anarhistid. Anarhistlikust anarhiakontseptsioonist tuleb kindlasti rääkida, kuid tuleb rääkida ka mõiste ajaloost ja alternatiivsetest kontseptsioonidest. Me ei pea püüdma aritluste abil välja selgitada, mis anarhia saab olla, vaid jutustama ja kirjeldada, mida anarhia all on mõistetud ja mida sellest on arvatud. Andres 1. märts 2006, kell 22.16 (UTC)
Välja võetud:
ANARHIAST JA ANARHISMIST[muuda lähteteksti]
Pole vist ühtegi teist poliitilist teooriat, mille kohta oleks räägitud (kas siis tahtlikult või teadmatusest) nii palju valesid kui anarhismi kohta. Enamus inimesi mõistab sõna "anarhia" all sünonüümi kaosele, korralagedusele või hobbesilikule "kõikide sõjale kõikide vastu", mis on tegelikult peaaegu et täpselt vastupidine sõna tegelikule tähendusele ja ideedele, mida see sõna endas kannab.
Et hajutada eelarvamusi ja valearusaamu, oleks vist lihtsam alustada sellest, mis anarhia ja anarhism ei ole. Anarhism ja anarhia ei ole nihilism, "kõikide sõda kõigi vastu", kaos, kommunism, "absoluutne vabadus", poolreligioosne satanismisugemetege liikumine, äärmuslik liberalism või "vabaturumajandus", utoopia, oligarhia, "tugevama õigus", destruktiivne ja vägivaldne vastuseis riigile ja võimukandjatele, midagi asemele pakkumata.
ANARHISMI MÕISTE[muuda lähteteksti]
Sõna "anarhia" on võetud kreeka keelest, eesliide "an" (või "a") tähendab eitamist, puudumist, negatsiooni ja sõna "archos" ("arche") tähendab (antud kontekstis) valitsejat, valitsemist, võimu, käskijat, autoriteeti. Niisiis tähendab anarhia valitsuse, valitsemise ning võimu puudumist ja eitamist.
Paljude arusaam anarhiast ja anarhismist jääbki sõna lingvistilise mõistmise tasemele, tegelikult on anarhism aga konstruktiivne teooria, mis ei taotle ainult valitsemise ja valitsejate kaotamist vaid pakub välja ka positiivse plaani (või õigemini plaanid, anarhistlikke teooriaid ja väljapakutud ühiskonnamudeleid ning ideid on palju).
Eelkõige on anarhia vastandumine võimule ja autoriteedile (on mõeldud ingliskeelset sõna authority, eesti keeles võib sõnal "autoriteet" vastavalt kontekstile olla ka anarhistide jaoks positiivne tähendus) ja kuna võim avaldub alati hierarhia kujul, siis on anarhia ka vastandumine ja hukkamõist hierarhiale.
Anarhismiteooria kujunemise algusaegadel vastanduti eelkõige riigile kui hierarhia kõrgeimale vormile, tänapäeva globaliseeruvas maailmas on anarhistide peamiseks vaenuobjektiks muutumas suurkorporatsioonid, need omavad tihtipeale rohkem võimu kui mõned väiksemad riigid (samas töötavad ka suurriikide valitsused tavaliselt korporatsioonide huvides) ja on oma olemuselt ja struktuurilt palju hierarhilisemad kui enamus (ka väga autoritaarseid) riike. Igatahes eitavad anarhistid igasugust hierarhiat ja selle erinevaid avaldumisvorme-ja valdkondi.
Niisiis on anarhism poliitiline teooria, mille eesmärgiks on luua ilma poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete hierarhiateta ühiskond. Selle ühiskonna loomiseks ja püsimiseks on oluline luua ja säilitada anarhia, see tähendab võimu ja valitsemise puudumine. Anarhistide arvates on see ainuke viis kuidas kindlustada indiviidi vabadus ja sotsiaalne võrdsus. Vastupidiselt liberaalidele, ei ole anarhistide jaoks vabadus ja võrdsus teineteist välistavad või segavad, vaid need käivad käsikäes. Ilma vabaduseta ei oleks võrdsust ja ilma võrdsuseta ei oleks vabadust.
Kuigi on palju erinevaid anarhismi suundi (individualistlikust anarhismist anarho-kommunismini), on neile kõigile ühiseks eesmärgiks hävitada riik ja kapitalism. Individualistliku anarhisti Benjamin Tuckeri järgi nõuab anarhism "riigi ja liigkasuvõtmise hävitamist; inimese käsutamist/valitsemist [teis(t)e inimes(t)e poolt] riigi ja valitsuse kaudu ja inimese ekspluateerimist [teis(t)e inimes(t)e poolt kapitalistliku süsteemi kaudu". Üldisema definitsiooni järgi on (L. Susan Brown'i tsitaat) "[erinevaid] anarhiste ühendavaks sidemeks ühine hukkamõist hierarhiatele ning sundlusele ja valmisolek võidelda indiviidide vabaduse eest".
Anarhism on nii positiivne kui negatiivne. See analüüsib ja kritiseerib praegust ühiskonda, kuid pakub samal ajal välja visiooni potensiaalsest uuest ühiskonnast, ühiskonnast, mis rahuldaks inimeste teatud vajadusi, mida praegune ühiskond ei suuda või ei taha rahuldada. Kõige olulisemad nendest vajadustest oleks anarhistide arvates vabadus (ingl. k. liberty), võrdsus ja solidaarsus, nendest tuleb juttu allpool.
ANARHIA JA ANARHISMI SÜNONÜÜME[muuda lähteteksti]
Paljud anarhistid, keda häirib sõna "anarhist" ja "anarhia" negatiivne varjund ja kes tahavad rõhutada oma vaadete konstruktiivset poolt, kasutavad oma vaadete väljendamiseks teisi mõisteid. Kõige enamlevinud terminiteks on "vaba sotsialism", "vaba kommunism", "libertaarne sotsialism" ja "libertaarne kommunism". Põhimõtteliselt tähendab libertaarne sotsialism ja libertaarne kommunism sama, mis anarhismgi.
Samuti on anarhistid ennast nimetanud ka "libertaarlasteks" ja oma vaateid kirjeldanud kui "libertaarseid". Pärast Teist maailmasõda võtsid sama nimetuse kasutusele aga USA vabaturumajanduse pooldajad (keda võiks pigem nimetada "klassikalisteks liberaalideks" või "turuliberaalideks"). See tekitab segadust, sest vabaturumajandus ja anarhism on kaks väga erinevat asja, siiski kasutatakse mõistet "libertaarlane" endiselt üsna tihti ka anarhistide kohta (seda peamiselt Euroopas). Samuti kasutavad mõnikord "libertaarlase" mõistet ka nn. anarho-kapitalistid, kes on oma vaadetelt anarhistidest sama kaugel kui näiteks riigisotsialistid. Anarhokapitalismist tuleb juttu ka edaspidi.
ANARHISMI PÄRITOLU[muuda lähteteksti]
Anarhism ei ole mõne anarhismiteoreetiku nagu Bakunini või Kropotkini "leiutis", nad lihtsalt andsid sellele nime, süstematiseerisid, analüüsisid ja teoretiseerid selle, mis oli juba olemas, arendasid seda edasi ja aitasid kaasa selle ideede levimisele ja edasiarendamisele. Anarhism, anarhistlikud organisatsioonid ja ideed olid olemas juba ammu enne seda, kui Proudhon 1840. aastal ennast esimesena anarhistiks nimetama hakkas.
Anarhism on sama vana kui võim, see tähendab, et võimu kritiseerimine, võimust vabanemise püüe ja paremast olukorrast unistamine on sama vana kui võim ja rõhumine.
Ajaloolises mõttes anarhistlik liikumine (grupid, mis nimetasid ennast ja oma ideid anarhistlikeks ja seadsid eesmärgiks anarhistliku ühiskonna saavutamise) tekkis modernse riigi ja kapitalismi arenedes 19. saj keskpaiku Euroopas ja levis samaaegselt immigrantide kaudu ka USA-sse ja teistesse maadesse.
On ekslikult väidetud, et anarhism on kristluse eitamise poliitiline tulemus (Barbara Goodwin, Anarhism), valgustus ja ilmaliku teaduse ning mõtte võit pani inimesi endistes väärtustes kahtlema (kaasa arvatud kristluses) ning on tõsi, et paljud anarhismiklassikud (näiteks Bakunin, Proudhon ja paljusid individualistlikke anarhiste mõjutanud Max Stirner) on väga ägedalt kristlust rünnanud, kuid anarhism ja kristlus ei välista teineteist. Näiteks on olemas ka kristlik anarhismiteooria, mis väidab et anarhism on ainus kristlik ühiskonnamudel. Anarhistide vastuseis on pigem vastuseis usudogmadele ja kirikuhierarhale, mitte niivõrd kristlikele arusaamadele. Anarhism ei ole tuletatud teooriast (valgustus ja sellega kaasas käinud teooriad lõid küll olukorra, mis võimaldas anarhismil kui liikumisel tekkida), vaid anarhismiteooriad on reaalses elus toimunud ja toiminud revolutsioonilise tegevuse teoretiseerimise tulemus.
Anarhismiteooriatele aluse panijad on oma teooriad tuletanud ja edasi arendanud juba reaalses elus töötanud süsteemidest. Kõige ehedamaks näiteks oleks Proudhon ja tema positiivne programm (mutualism), mis on tuletatud 1848. aasta vastuhakkude ajal Lyon'i ja Pariisi tööliste poolt loodud krediidiühistute süsteemist. Anarhism on sündinud barrikaadidel, ametiühingutekoosolekutel, töölismiitingutel, streikidel ja tööliste vahelisel igapäevasel kooperatsioonil, mitte mõne filosoofi või teoreetiku peas.
ANARHISMI VÄÄRTUSED[muuda lähteteksti]
Anarhism väärtustab kõrgelt vabadust, nii üksikisiku vabadust kui kogu ühiskonna vabadust. Oluline on individuaalsus, see mis teeb inimesest unikaalse persooni, individuaalsus on inimeseks olemise olulisemaid aspekte, kuid samas saadakse aru, et inimene ei eksisteeri vaakumis, vaid on sotsiaalne fenomen. Väljaspool ühiskonda on individuaalsus võimatu, üksikisik vajab teisi, et areneda, kasvada ja täieneda.
Üksikisiku ja ühiskonna arengu vahel on tugev mõlemapoolne side: indiviidid kasvavad ja arenevad koos ühiskonnaga, ühiskond vormib inimese, kuid samas me kõik oleme osa ühiskonnast ja kujundame ka ühiskonda ja mõjutame oma tegevusega kõiki teisi. "Inimese loomine" on kollektiivne protsess, tegevus, milles osaleb iga üksikisik ja kogu ühiskond.
Et indiviid saaks areneda maksimaalselt, ennast igakülgselt arendada ja elada täisväärtuslikku elu, peavad anarhistid oluliseks luua ühiskond, mis põhineks kolmel olulisel printsiibil: vabadus, võrdsus ja solidaarsus.
Vabadus on anarhistide arvates hädavajalik inimese intelligentsi ning loovuse kujunemiseks, arenemiseks ja rakendamiseks ja väärikuse säilitamiseks. Domineerimist heaks mõista tähendab eitada inimese võimet iseseisvalt mõelda ja tegutseda, mis on aga ainsaks võimaluseks areneda ja kasvada ning arendada oma individuaalsust. Domineerimine vähendab ka inimese vastutust ja viib ta konformismi ja keskpärasusse. Niisiis ühiskond, mis peab oluliseks indiviidi maksimaalset kasvamist ja arengut, peab põhinema vabal koostööl, mitte sundusel ja võimul.
Kui vabadus on hädavajalik indiviidi igakülgseks arenguks, siis võrdsus on hädavajalik vabaduse olemasoluks. Ei saa olla tõelist vabadust klassivahedega, hierarhilises, ebavõrdsete võimusuhetega, privileegidega ja vaesuse/rikkuse kontrastiga ühiskonnas. Sellises ühiskonnas saavad ainult vähesed, hierarhia tipus asetsevad, ennast suhteliselt vabalt tunda, samal ajal kui kõik ülejäänud on pool-orjad. Ilma võrdsuseta muutub vabadus mõnituseks: parimal juhul saab sul olema "vabadus" valida käskijat, nagu seda on kapitalismis ja tänapäeva nii-öelda "demokraatias". Sellistes tingimustes ei saa isegi eliit olla päriselt vaba, sest loodud olukord seab bariääri nende ja enamuse vahele ning seeläbi kitsendab nende võimalusi suhelda kõigiga kui võrdsetega ja seeläbi väheneb ka võimalus ennast kui indiviidi täisväärtuslikult arendada.
Solidaarsuse all on mõeldud vastastikust abi, vabatahtlikku ja kooperatiivset töötamist teistega, kellel on samad huvid ja eesmärgid. Ilma vabaduseta, võrdsuseta ja solidaarsuseta muutub ühiskond võistlevate klasside püramiidiks, mis põhineb domineerimisel ja püramiidis madalamal asetsevate klasside allasurumisel. Sellist ühiskonda iseloomustavad (nagu me kõik omast käest teame) järgmised põhimõtted: "domineeri või ole domineeritav", "inimene on inimesele hunt" ja "igaüks enda eest". Selline kitsarinnaline individualism töötab ühiskonna arvelt ja ühiskonda hävitades vaid püramiidi tipus olevate hüvanguks. Sellises olukorras ei saa eksisteerida ühiskonda läbivat ja kõiki inimesi ühendavat solidaarsust, on vaid osaline klassisisene solidaarsus ja see nõrgendab ühiskonda kui tervikut.
VABADUSEST, VÕRDSUSEST, KOOSTÖÖST JA "INIMLOOMUSEST"[muuda lähteteksti]
Nagu eespool mainitud, panevad anarhistid väga suurt rõhku vabadusele ning mõistavad hukka kõik, mis vabadust piirab ja alla surub, uskudes, et ainult vabaduses on inimene võimeline täiel määral arenema ja omab ning kasvatab isiklikku vastutust. Anarhistide arvates tagab ainult vabadus normaalse "terve" ühiskonna.
Kuigi enamus anarhiste mõistab vabadust suhteliselt üheselt, on paljud anarhismi tõlgendajad vabaduse mõiste ümber tekitanud päris suure segaduse. Üldlevinud arvamus on, et anarhism tähendab vabadust teha seda mis meeldib, arvestamata teiste vabadusega. Tegelikult ei tunnista ükski anarhist näiteks "vabadust" vägistada, ekspluateerida, valitseda või teisi alla suruda.
Ennekõike tähendab vabadus anarhistidele õigust olla iseenese peremees, õigust oma õnne ja heaolu tagada ja õigust ühiskonnas kaasa rääkida ennast puudutavates küsimustes. Lühidalt öelduna, tähendab vabadus anarhistide jaoks enesemääramisõigust. Samuti usuvad anarhistid, et anarhism on ainuke võimalik ühiskonnakorraldus, kus on tagatud kõigi vabadus, ka kõige demokraatlikumat ja vabamat riiki peavad anarhistid vabadust piiravaks, varjatud vägivallaks.
Anarhistide jaoks on üksikisiku vabadus tugevalt seotud ühiskonna vabadusega. Nad ei usu, et üks oleks võimalik teiseta. Kui rääkida võrdsusest anarhismis, siis peetaksegi tavaliselt silmas igaühe võrdset õigust vabadusele. Mõned anarhistid (mõned anarhokommunistid näiteks) peavad võrdsust oluliseks ka muudes asjades (kui võrdse vabaduse ja võimaluste garantiid) nagu näiteks "palga" osas, kuid kindlasti ei tähenda võrdsus anarhistide jaoks seda, et kõik peaks olema ühesugused, elama ühesugustes majades, kandma ühesugust vormiriietust jne. Ennekõike tähendab võrdsus võrdseid sotsiaalseid õigusi (ja eelkõige võrdset õigust vabadusele).
Mõned "anarhistid" eitavad igasugust koostööd, viidates sellele, et koostöö, ühiskond ja teised inimesed piiravad indiviidi vabadust. On mindud lausa absurdi ja peetud ohtlikuks isegi näiteks orkestris mängimist. Nagu arvata võib, pole ühtegi tõsiseltvõetavat anarhisti, kes selliseid vaateid jagaks, ajaloolises mõttes anarhistliku liikumise põhimõtted on sellele täpselt vastupidised. Ilma koostööta ja ühiskonnata peetakse vabadust, ning normaalset elu üldse, võimatuks. Tsiteerides George Barrett'd:"et elada täisväärtuslikku elu, peame me koostööd tegema ja koostööks on meil vaja kokkuleppeid kaasinimestega. Eitada selliseid kokkuleppeid kui vabaduse piiramist on absurd; vastupidi, need on meie vabaduse kindlustus ja praktika."
Anarhistlik ühiskond põhinekski koostööl, vastastikusel abil ning kokkulepetel, ilma nendeta oleks igasugune ühiskond võimatu. Kui tänapäeva ühiskonnas on koostöö ja "kokkulepped" tihtipeale võimuga (näiteks seadustega) peale sunnitud, siis anarhistid näevad oma tulevikuühiskonda kui vabade ja võrdsete vabatahtlikul koostööl põhinevat. Ilma koostöö ja kokkulepeteta peetakse võimatuks ka anarhismi saavutamist, seetõttu on anarhistid vabale koostööle kui võitlusvahendile ja anarhismi praktikale alati suurt rõhku pannud.
Vaidlused "inimloomuse" üle on anarhismiteooriatesse toodud anarhismikriitikute poolt, seda tihti viimase argumendina anarhismi vastu. (Vähemalt tänapäeva) anarhistid ise ei pea juurdlemist "inimloomuse" üle kõige olulisemaks ja seda tehakse vaid vastukajaks kriitikale. Anarhistide arvates on väited, nagu oleks inimesed loomult liiga halvad, egoistlikud ja rumalad, et enda eest ise otsustada, välja mõeldud eliidi poolt õigustamaks oma võimu.
Väitele, et inimene on juba loomult halb ja et anarhism vajaks töötamiseks ideaalseid inimesi, vastavad anarhistid tavaliselt vastuväitega, et kui inimene on loomult halb, siis vajab valitsemine ideaalseid inimesi, kuna valitsejal on alati võimalus võimu kuritarvitada ja oleks utoopiline loota, et andes sellises olukorras võimu mõnele üksikule, viib see meid kõiki õigluse ja vabaduseni.
"Inimloomuse" väidet on eliit kasutanud näiteks ka orjapidamise õigustamiseks, väites et orjapidamine on osa "inimloomuset" ja et see on täiesti "normaalne" ja "naturaalne" ning mõni osa (või rass) inimkonnast ongi orjadeks "loodud".
Anarhistid ei usu, et inimesed sünnivad täiesti tabula rasana olles seega vaid ühiskonna vormida, kuid samas ei eita nad ühiskonna (või siis nende kes ühiskonda juhivad) rolli tähtsust inimese kujundamisel ja kujunemisel. Anarhistid usuvad, et igal normaalsel inimesel on võime iseseisvalt mõelda ja seega on võim kui selle võime eitamine vale ja kuritegelik. Samas peavad anarhistid masside rumaluse, ahnuse, halbuse põhjuseks eliiti, kes on (poliitilise ja majandusliku) võimu abil massid selliseks muutnud, hoides neid harimatuses, sotsiaalse kindlustunde ja heaoluta ning oma propaganda (alates koolidest, lõpetades televisiooniga, mis kõik on eliidi käsutuses) mõju all. Anarhistlik ühiskond looks võimalused indiviididel areneda ja õppida enda eest ise otsustama. Anarhism ei vaja anarhistide arvates töötamiseks ideaalset inimest, vaid üldist arusaama, et võim ja valitsemine on pahe. Sellise üldise arusaama tekkimiseks peavad anarhistid oluliseks haridust.
KUIDAS ANARHISTLIK ÜHISKOND TOIMIKS?[muuda lähteteksti]
Paljudel inimestel on raske ette kujutada ühiskonda, mis ei põhineks sunnil ja hierarhiatel, vaid vabal koostööl. Pole ka ime, sest peaaegu kõik koostöö vormid praeguses ühiskonnas avalduvad hierarhia näol. Kuid samas on isegi meie ühiskonnas piisavalt palju organisatsioone või inimgruppe (mitmesugused ringid, mittetulundusühingud jne) mis töötavad täielikult anarhistliku skeemi järgi, ilma tsentraliseeritud juhtimiseta ning otsuseid langetatakse üheskoos. Peale selle on veel piisavalt eluvaldkondi, mis pole paika pandud seadustega ja mida ei mõjuta turusuhted.
Sellest järeldub, et inimesed ei vaja alati riiki, et organiseeruda ja midagi tehtud saada ning on veel palju valdkondi, kus inimesed saavad kokkuleppele ka ilma võimu vahelesegamiseta. Anarhistid pakuvad välja, et inimesed ja ühiskond ei vaja võimu üldse.
Anarhistid soovivad luua nii struktuuriaalselt kui territoriaalselt detsentraliseeritud alt üles töötava süsteemi, mis põhineks indiviidide vahelisel vabal koostööl. Anarhistlik ühiskond koosneks paljudest assotsatsioonidest, organisatsioonidest ja organisatsioonide liitudest, mis oleks omavahel pidevas koostöös ja diskussioonis. Koostööd organiseeriks ja koordineeriks organisatsioone esindavad otsese näost-näkku demokraatia korras organisatsiooni siseselt valitud delegaadid või esindajad. Vastupidiselt kaudse demokraatia põhimõtetele, kus delegaadid teevad otsuseid kollektiivi nimel, oleks anarhistlikus ühiskonnas delegaatide ülesandeks kollektiivi poolt heaks kiidetud otsuste esindamine, kusjuures kollektiivil oleks alati õigus delegaat tagasi kutsuda ja välja vahetada.
Anarhistliku ja praeguse süsteemi erinevuseks oleks vastupidine otsuste tegemise skeem. Praegune parlamentaarne süsteem töötab ülevalt alla; inimesed "annavad" teatud kokkulepitud ajaks võimu valitud esindajatele ja on sunnitud sellele võimule alluma. See, kas esindajad oma valimiseelsetest lubadustest kinni peavad, ei oma enam tähtsust. Sarnane ülevalt alla skeem töötab ka kapitalistlikus majanduses, kus võim on (mittevalitud) vähemuse käes ja enamus on sunnitud sellele alluma.
Anarhistlikus ühiskonnas oleks suhe täpselt vastupidine. Valitud esindajate ülesandeks ei oleks poliitika tegemine, vaid kollektiivi poolt omaks võetud poliitika esindamine. Ühelgi grupil või assotsatsioonil poleks ühiskonna üle võimu (st. õigust teistele midagi peale suruda), samuti mitte ka delegaatidel, nad lihtsalt koordineeriks erinevate organisatsioonide vahelist koostööd, lepiks kokku organisatsioonide poolt vastu võetud reeglites ja otsustes ja viiks pärast ratifitseerimist (nende poolt keda nad esindavad) need otsused ka ellu.
Erinevad organisatsioonid moodustaks föderatsioone, neid föderatsioone administreeriks delegaadid. Vastavalt probleemide ulatusega saaks föderatsioonid korraldada erinevas suurusjärgus (regionaalseid, "rahvuslikke" ja internatsionaalseid) kongresse ja assambleesid. Anarhistlike föderatsioonide ülesandeks oleks erinevate kollektiivide vahelise koostöö koordineerimine ja administreerimine ning näiteks selliste küsimuste lahendamine nagu kuritegevus ja loodushoid, samuti organiseeriks föderatsioonid tervishoidu, haridust, sotsiaalset kaitset jne.
Selline süsteem asendaks riiki ja oleks organiseeritud nii, et kaoks hierarhia ning kontroll oleks inimeste ja nende organisatsioonide, mitte aga delegaatide käes.
ANARHISM TÄNAPÄEVAL[muuda lähteteksti]
Võrreldes näiteks 20. sajandi algusdekaadidega, on anarhism (ja üldse kogu töölisliikumine) madalseisus, selleks on riigi ja kapitalismi poolt ka tohutut vaeva nähtud ja ressursse raisatud. Aegajalt on anarhism ka pärast maailmasõdu pead tõstnud (näiteks 1968 aasta vastuhakud ja rahutused) ja päris palju on ka saavutatud, kuid võrreldes seda näiteks ajaga pärast Esimest maailmasõda, on anarhism ja protestiliikumine üldse enamjaolt tugevalt maha surutud olnud.
Tänapäeval on anarhistid tegevad pea igas protestiliikumises, mis seisab vabaduse eest ja üritab kaotada mingeidki hierarhiaid ja vastandab end mingilgi määral võimule ja autoritaarsusele. Anarhistid võtavad aktiivselt osa roheliste liikumisest (öko-anarhistid või siis rohelised anarhistid), naiste õiguste ja võrdsuse eest võitlemisest (anarha-feministid), olgugi et roheline liikumine ja feminism ei ole alati puhtalt anarhistlik, on need saanud anarhismist väga palju mõjutusi. Samuti võitlevad paljud anarhistid ka loomade õiguste eest (animal-liberation), uskudes et näiteks liha söömine ja loomkatsed on amoraalsed ning et need harjumused püsivad vaid seetõttu, et kapitalistidele on niimoodi kasulik. Anarhistide tegevusvaldkond on väga lai ja nad löövad kaasa väga erinevates võitlustes ja liikumistes ning propageerivad ja viljelevad erinevaid alternatiivseid elustiile. Anarhismist pärineb näiteks skuatterite (squat - mahajäetud maja, mis on mingi seltskonna poolt üle võetud) liikumise ideoloogia (ja enamjaolt ka praktiseerijaskond).
Tegutsevad mitmed internatsionaalsed anarhistlikud organisatsioonid, nagu näiteks Anarhistide Must Rist (Anarchist Black Cross), mis tegeleb poliitvangide abistamisega ja Toit Mitte Pommid (Food Not Bombs), mis jagab avalikes kohtades kodututele ja vaestele tasuta (taime)toitu, juhtides niimoodi ühiskonna ja võimude tähelepanu probleemidele, mis kapitalistlik võidujooks endaga kaasa toob.
Valdkond, kus anarhistid tänapäeval väga aktiivselt osa võtavad, on globaliseerumisvastane liikumine. Alates 1999. aastast, mil toimus esimene globaliseerumisvastane kümnete tuhandete protestijatega massidemonstratsioon (USA-s Seattle'is WTO nõupidamise ajal), on anarhistid globaliseerumisvastases võitluses alati agaralt kaasa löönud. Anarhistid on esindatud igal suuremal demonstratsioonil ja vastuhakul, enamus anarhiste on rahumeelse protestimise poolt, kuid on ka organisatsioone (nagu näiteks Must Blokk - Anarchist Black Block), mis pooldavad meedia tähelepanu saamiseks ja "klassiraevu näitamiseks" ka vägivaldseid vahendeid. Enamjaolt on vägivald suunatud kapitalistliku omandi vastu: rüüstatakse korporatiivseid kauplusi, panku ja kiirsöögirestorane (erilise viha objektiks on McDonald'si kiirsöögirestoranide kett kui USA korporatiivse kapitalismi üks sümboleid).
Olgugi, et anarhism pole hetkel nii populaarne, kui ta oli seda näiteks Hispaania Revolutsiooni ja selle järel puhkenud kodusõja aegu, kus anarhistlikesse massiorganisatsioonidesse kuulus miljoneid inimesi, on anarhistlik liikumine taas pead tõstmas. Üheks seda soodustavaks teguriks on Internet, mille abil anarhistid oma tegevuse ja põhimõtete kohta teavet jagavad, on mitu väga suurt ja mahukat anarhismiteemalist internetiportaali ja arhiivi (näiteks A-Infos, Anarchist Platform ja Anarchist Archives), nende abil teavitatakse üksteist toimuvatest aktsioonidest ja leitakse juurde uut toetajaskonda.
Eestis pole anarhism kunagi suurt toetajaskonda omanud, see ei tähenda seda, et eestlased oleks "rahvuslikult omapäralt" võimutruud ja autoritaarsuse pooldajad, pigem on süüdi anarhismi kohta leiduva informatsiooni vähesus. Kui mõni väiksem ja suhteliselt vähetähtsam harv kirjatükk välja jätta, pole eesti keeles antud teemal midagi avaldatudki. Pole ka ime, miks inimesed, sealhulgas ka mõned ennast "anarhistideks" pidavad tegelased, anarhismi valesti mõistavad ja seda korralageduseks, kaoseks või muuks taoliseks asjaks peavad. Siiski võiks väita, et Eestis on tingimused anarhistliku liikumise tekkimiseks soodsad: varakapitalistlik rabelemine ja sellest tingitud sotsiaalsed olud on tekitanud suure hulga rahulolematuid, kellest mingit osa võiks kindlasti pidada potensiaalseteks anarhistideks. Anarhistlike ideede levimiseks läheks vaja vaid inimesi (see tähendab anarhiste), kes neid ideid levitaks, massidele selgitaks ning tutvustaks.
KOKKUVÕTTEKS[muuda lähteteksti]
Ainuüksi 20. sajandil on riigid mõrvanud üle 100 000 000 inimese, kas siis sõdades, koonduslaagrites või äärmuslikku puudust tekitades ja see on kõigest järg lõputuna paistvale ajaloolisele traditsioonile.
Winston Churchill on väitnud, et (tänapäeva) demokraatia on üks halb asi küll, aga paremat ühiskondliku korra vormi pole. Võibolla on tal õigus, kuid on ka võimalus, et ta eksis. Kui riigid ja nende poolt protekteeritavad kapitalism, diktatuurid ning režiimid põhjustavad nii palju halba, kas siis poleks mõttekas otsida alternatiive?
Üheks (ja anarhistide arvates ka ainsaks) alternatiiviks oleks anarhism. Eks see jää igaühe enda otsustada, kas tema arvates on anarhia ja anarhism inimkonna probleemidele parim lahendus, kuid nii või teisiti usun ma, et anarhistidel ja anarhismil on meile kõigile pakkuda palju kasulikku ning positiivset.
Tekst kopeeritud [1]
Andres 15. juuli 2006, kell 08.25 (UTC)
Vaidlustamine[muuda lähteteksti]
Siin on räägitud ainult anarhistlikust anarhiakontseptsioonist. Anarhia on paigutatud valitsemisvormide alla, ehkki artiklis väidetakse, et valitsemine anarhia puhul puudub. Anarhiat on defineeritud yksnes eituste kaudu. Jääb arusaamatuks, kas anarhia on olnud reaalselt toimiv yhiskonnakorraldus või yksnes utoopia. Jne. Olen sunnitud vaidlustama. --Lulu 15. juuli 2006, kell 14.13 (UTC)
- Ei ole ju räägitud ainult anarhistlikust kontseptsioonist. Vaata tähelepanelikult. Kui sa tead veel mingeid anarhiakontseptsioone, siis keegi ei keela ju neid lisamast. Tegelikult neid eriti ei ole - need piirduvad sõna 'anarhia' kasutamises segaduse vms. tähenduses.
- Valitsemise puudumine on ka mõnes mõttes valitsemisvorm, kuna ta on alternatiiviks teistele valitsemisvormidele.
- Võibki defineerida ainult eituste kaudu, kuid keegi ei keela ka jaatuste kaudu definitsiooni lisada.
- Anarhia on olnud reaalselt toimiv ühiskonnakorraldus (en:Past and present anarchist communities), aga kuidas see, et see siin seni kirjas polnud, annab põhjust vaidlustamiseks? Selle võib ju lihtsalt kirja panna.
- See vaidlustamine, nagu ka mõnede teiste artiklite puhul, on pahatahtlik ja näitab isiklikku antipaatiat anarhismi või anarhia suhtes.
--Kärnkonn 22. september 2006, kell 07:52 (UTC)
- Mina ei näe siin ka põhjust vaidlustamiseks. Kas panna anarhia valitsemisvormide tabelisse, see on rohkem vormistamise küsimus. Kui asja on vaadeldud ainult anarhistlikust seisukohast, siis võib vaidlustada pigem neutraalsust, mitte sisu. Aga seda ma ei usu, et vaidlustamine oli pahatahtlik. Andres 22. september 2006, kell 08:06 (UTC)
- Aga vaidlustamismärke ühepoolne äravõtmine ei ole lubatud. Andres 22. september 2006, kell 08:08 (UTC)
Katkine link[muuda lähteteksti]
Korduval kontrollimisel on leitud, et järgnev välislink ei tööta. Kontrolli selle toimimist ja vajadusel paranda vigane link.
--MastiBot (arutelu) 24. juuni 2013, kell 03:45 (EEST)
Katkine link 2[muuda lähteteksti]
Korduval kontrollimisel on leitud, et järgnev välislink ei tööta. Kontrolli selle toimimist ja vajadusel paranda vigane link.
--MastiBot (arutelu) 24. juuni 2013, kell 03:45 (EEST)
Katkine link 3[muuda lähteteksti]
Korduval kontrollimisel on leitud, et järgnev välislink ei tööta. Kontrolli selle toimimist ja vajadusel paranda vigane link.