Artur Uritamm

Allikas: Vikipeedia

Artur Uritamm (9. september 1901 Tõstamaa8. juuli 1982 Pärnu) oli eesti helilooja ja pedagoog.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1937. aastal Tallinna Konservatooriumi kompositsiooni erialal professor Artur Kapi klassis. Oli aastatel 1940–1941 ja 1945–1946 samas muusikateoreetiliste ainete õppejõud. Aastatel 1945–1946 oli ta ajalehe Sirp ja Vasar muusikatoimetaja ja NSVL Muusikafondi Eesti Vabariikliku osakonna juhataja. 1946. aastal tagandati ta neist ameteist ja kustutati ENSV Heliloojate Liidu liikmete nimekirjast. Artur visati Eesti heliloojate liidust välja, sest ta polnud kirjutanud nõukogulikku muusikat ja oli olnud kiriku teenistuses. Aastatel 1950–1955 töötas ta Märjamaa keskkooli muusikaõpetajana ja 1955–1961 Pärnu Lastemuusikakooli õpetajana. Ta tegutses ka muusikaarvustajana.[1]

Artur Uritamm oli taimetoitlane ja teda huvitasid terviseprobleemid. Paljud võõrad inimesedki käisid temalt nõu ja abi küsimas.[2]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Fantaasia nr 1 sümfooniaorkestrile (1924, 2. redaktsioon 1980)
  • "Koidu valgel", poeem sümfooniaorkestrile (1936)
  • "Meditatsioon" metsasarvele ja sümfooniaorkestrile (1936)
  • Fantaasia nr 2 sümfooniaorkestrile (1938)
  • "Kui kutsub isamaa", kantaat, tekst A. Uritamm (1941)
  • Klaverikontsert (1941)
  • "Nõukogude inimese kolm palet", klaveritrio (1948)
  • "Nõel", tekst K. E. Sööt (1948)
  • "Tiideratas, taaderatas", eesti rahvalaul, seade V. Reiman (1948)
  • "Kapriis" viiulile ja klaverile (1972)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/uritamm/elu.htm
  2. "Järvi ärgitas Artur Uritamme oma loomingut salvestama".