Arnold von Tideböhl
|
See artikkel on salanõunikust; tema samanimelise poja kohta vaata artiklit Arnold von Tideböhl (1860−1919). |
Arnold Gustav Wilhelm von Tideböhl, Venemaal tuntud kui Arnold Andrejevitš (vene keeles Арнольд Андреевич фон Тидебель) (16. veebruar (ukj 28. veebruar) 1818 Tallinn − 30. august (ukj 11. september) 1888[1] München, Baieri kuningriik) oli baltisaksa päritolu ametnik, jurist, luuletaja ja ajakirjanik. Salanõunik (1867). Baltische Monatsschrifti kaasasutaja (1859).
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Päritolu ja haridustee[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Tideböhl
Põlvnes XVIII sajandi 30. aastatel Eestimaale rännanud Pommeri suguvõsast. Tema isa oli Tallinna sündik ja hilisem riiginõunik Johann Heinrich von Tideböhl (1786−1856), kes tõusis Püha Vladimiri ordeni kaudu aadliseisusse. Tema ema Marie Auguste Eleonore von Rickmann (1789−1861) põlvnes Liivimaa matrikliaadli hulka kuulunud Branti mõisnike suguvõsast. Omandas hariduse Võrus Krümmeri õppeasutuses. Aastatel 1835−1838 tudeeris Tartu ülikoolis õigusteadust. 1840. aastal kaitses õigusteaduse kandidaadi kraadi.
Riigiteenistuses[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast ülikoolistuudiumi lõppu astus ta 1840. aastal Venemaa tsiviilteenistusse ja temast sai Liivimaa kubermanguvalitsuse ametnik. Juba järgmisel aastal nimetati ta prokuröriks Pärsia Širvani khaaniriiki. Seejärel lähetati Taga-Kaukaasiasse, kus asus ametisse maakonnakohtu liikmena.
Liivimaa kubermanguametnik[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 1845. aastast teenis Liivimaa kubermanguvalitsuses Riias. 1845−1848 oli ta sekretär, seejärel kuni 1853. aastani kantselei direktor ja lõpuks valitsusnõunik (1853−1857). Järgnevalt teenis Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneri käsutuses: 1857−1860 oli ta kantselei direktor ja seejärel 1868. aastani eriasjade ametnik. 1867. aastal anti talle salanõuniku teenistusaste.
Riigiteenistuses Peterburis[muuda | muuda lähteteksti]
1868. aastal siirdus ta Peterburi, kus temast sai Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku kantselei II osakonna liige. Töötas Läänemerekomitees, 1869−1877 oli ühtlasi Evangeelse-luterliku peakonsistooriumi ilmalik liige.
Viimased teenistusaastad[muuda | muuda lähteteksti]
1879. aastal lähetati ta Tartusse, et valmistada ette Balti provintsiaalõiguse täienduste seadusloomet. 1882. aastal läks riigiteenistusest erru.
Immatrikuleerimine rüütelkonna matriklisse[muuda | muuda lähteteksti]
1867. aasta novembris võeti ta Liivimaa, 1868. aasta 28. juunil (vkj) Eestimaa ja 24. augustil (vkj) Saaremaa ning 1875. aasta 8. märtsil (vkj) Kuramaa rüütelkonna matriklisse.
Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]
| Aasta | Kuupäev | Auaste |
|---|---|---|
| 5. september | kolleegiuminõunik | |
| 5. september | riiginõunik | |
| 22. juuli | tõeline riiginõunik | |
| 1. jaanuar | salanõunik |
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Venemaa autasud[muuda | muuda lähteteksti]
Püha Anna ordeni II klass koos keisrikrooniga (1855)
Püha Vladimiri ordeni III klass (1864)
Püha Stanislavi ordeni I klass (1866)- Püha Anna ordeni I klass (1870)
- Püha Vladimiri ordeni II klass (1872)
Valge Kotka orden (1875)
Välismaa autasud[muuda | muuda lähteteksti]
Preisimaa Hohenzollerni Koja ordeni I klass
Auliiksmesus[muuda | muuda lähteteksti]
- Ajaloo- ja Arheoloogia Seltsi auliige (1877)
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema noorem vend August Johann Sigismund von Tideböhl (1824–1890) oli insener-kindral ja Nikolai Inseneriakadeemia ülem (1866–1886).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 283.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Arnold von Tideböhl Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA
- Arnold von Tideböhl veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"