Aristide Cavaillé-Coll

Aristide Cavaillé-Coll

Aristide Cavaillé-Coll (4. veebruar 1811 – 13. oktoober 1899) oli prantsuse orelimeister.

Elu ja töö

Aristide Cavaillé-Coll sündis 4.veebruaril 1811. aastal Montpellier's. Huvi igasuguste uuenduste vastu oreliehituses tekkis tal varakult. Oma elu jooksul ehitas Aristide Cavaillé-Coll umbes 500 orelit. Oma esimese suure oreli ehitas ta Pariisi Saint-Denis' kiriku jaoks 1841 aastal. Aristide Cavaillé-Coll valmistas suurema osa oreleid Prantsusmaal ja Hispaanias, kuid üksikud pillid on säilinud ka Inglismaal,Hollandis, Taanis, Venemaal. Aristide Cavaillé-Colli orelid on väga hea kvaliteediga. Tema orelid on heas kooskõlas kirikute ja kontsedisaalide akustikaga. Aristide Cavaillé-Coll võttis oreliehituses arvesse mitme maa oreliehituse printsiipe ja omapära. Näiteks süntees klassikalise prantsuse oreli crescendo swellerist, mis võimaldas teha orelitel crescendot, ja hispaania orelite horisontaalviledest ehk trompetiregistritest (Trompetes en chamade). Aristide Cavaillé-Colli orelid on tõelised meistriteosed, mis on tehtud väga headest materjalidest, viled on valmistatud sobivatest sulamitest. Aristide Cavaillè-Coll suri 13.oktoobril 1899 aastal Pariisis ja on maetud Montparnasse surnuaias. Pärast Cavaillé-Colli surma jätkas Charles Mutin tema oreliehitusfirma tegevust kuni Teise maailmasõjani.

Uuendused oreliehituses

Aristide Cavaillé-Coll tegi 19. sajandi oreliehituses väga palju uuendusi. Eelkõige puudutas see üleminekut baroksetest oreliehitusprintsiipidest romantismi juurde. Kõige rohkem puudutas see orelite kõla. Nüüd oli määravaks orelite sümfooniline kõla ("sümfooniline orel"). Orel pidi kõlama nagu sümfooniaorkester. Ta suurendas orelite tuulesurvet lõõtsades ja tänu sellele oli võimalik kasutada rohkem 8` registreid, samuti rohkem keelregistreid nagu uued nendest Bassoon, Oboe, erinevad harmooniliste flöötide registrid (Flute harmonique). Kusjuures keelregistrite koorid olid igas manuaalis ja pedaalis. Tänu sellele oreli kõla muutus värvirikkamaks, mis ongi 19. sajandi prantsuse orelite omapära. Tema põhijooned oreliehituses mõjutasid kogu oreliehitust 19. sajandi Euroopas. Teine kuulus Saksa oreliehitaja Friedrich Ladegast õppis Aristide Cavaillé-Colli juures Pariisis.

Heliloojad

Pea kõik 19. sajandil orelimuusikat kirjutanud Prantsuse heliloojad said inspiratsiooni Aristide Cavaillé-Colli orelitest ning kirjutasid sellist muusikat, mis kõige paremini kõlab just Cavaillé-Colli orelitel. Teiste hulgas kirjutasid muusikat tema orelitele César Franck, Charles-Marie Widor, Louis Vierne, Olivier Messiaen ja Marcel Dupré.

Säilinud orelid

Siin on loetletud mõned säilinud Aristide Cavaillé-Colli orelid.

Prantsusmaal

• Pariisis
  • Saint-Denis' kiriku orel, Aristide Cavaillé-Colli esimene suur pill (1841)
  • Saint-Clotilde'i kiriku orel (1859)
  • Saint-Sulpice'i kiriku orell (1862), Aristide Cavaillè-Colli suurim ehitatud orel 100 registriga
  • Notre-Dame'i orel (1863-1868)
  • Madeleine'i kiriku orel (1842)
  • la Trinite'i kiriku orel (1867)

• Saint-Sernini Basiilika orel, Touluse (1889)
• Saint Oueni kiriku orel, Rouen (1890)

Hispaanias

• Basilica de San Francisco el Grande orel, Madrid
• San Juani kiriku orel, Alegría
• Basilica de Loyola orel, Azpeitia

Venemaal

• Moskva Konservatooriumi Suure Saali orel

Hollandis

• Haarlemi Filharmoonia orel

Välislingid

• Aristide Cavaillé-Colli ühing

Kasutatud kirjandus

• Lepnurm, Hugo. Oreli ja orelimuusika ajaloost, Muusika 1994.

Selle artikli kirjutamisel on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Aristide Cavaillé-Coll ja saksakeelset artiklit de:Aristide Cavaillé-Coll.