Apofoonia

Apofoonia ehk vokaalivahetus ehk ablaut on vokaali vaheldumine etümoloogiliselt kokkukuuluvates sõnades või sõnaosades.

Indoeuroopa keelte puhul on põhjuseks rõhuseigad indoeuroopa algkeeles, millel on mõju kõigile indoeuroopa keeltele.

Saksakeelse termini Ablaut võttis keeleteaduses kasutusel 1819. aastal Jacob Grimm germaani keelte tugevate verbide tüvevokaali muutumise kohta (sõna kasutati sarnases tähenduses varemgi, kuid mitte kindla tähendusega terminina).

Eristatakse kvalitatiivset apofooniat (vokaali tämbri vaheldumine) ja kvantitatiivset apofooniat (vokaali pikkuse vaheldumine). Indoeuroopa keelte apofoonias eristatakse kolme astet:

• täisaste
• pikkaste
• nullaste

Indoeuroopa keeled

Tänapäeva arusaama järgi sisaldas enamik algindoeuroopa juuri (näiteks *bʰer- 'tooma', *dewk- 'juhtima', *peh₃- 'jooma') vokaali */e/. Peale selle olid kõigil algindoeuroopa juurtel algkonsonandid, nii et näiteks **ed- 'sööma', **es- 'olema', **ag̑ - 'ajama' ja **okʷ- 'nägema' olid välistatud. Ferdinand de Saussure esitas larüngaalteooria, mille hilisema täiustatud versiooni järgi tekkisid algkeeles larüngaalide mõjul algse */e/ kõrval ka */a/ ja */o/. Ei ole päris selge, milliste häälikutena larüngaalfoneemid realiseerusid (selgust ei ole ka mõnede teiste foneemide puhul, vt glotaalteoooria); oletatakse, et *h₁ hääldus kui */h/ või */ç/, *h₂ kui */x/ ja *h₃ kui */γ^w/. Seejuures *h₁ ei muuda vokaali tämbrit (*h₁ed- 'sööma', *h₁es- 'olema'), *h₂ tekitab vokaali */a/ (h₂eg̑ - 'ajama' > h₂ag̑ -) ja *h₃ tekitab vokaali */o/ (h₃ekʷ- 'nägema' > h₃okʷ-). Pärast tämbri muutust ja pikenemist (juhul kui larüngaal on pärast vokaali; *peh₃ 'jooma' > pō) larüngaalid kaovad kõigis keeltes, välja arvatud *h₂ anatoolia keeltes (> heti ḫ või ḫḫ; algpositsioonis on säilinud ka *h₃).

Kui */e/ on muutumatult säilinud, siis on tegemist -e-täisastmega. Kui algselt oodatav */e/ indoeuroopa algkeeles oli rõhutu, siis see kadus; vastav sõnaosa oli siis nullastmesse (ainsuse kolmas pööre *h₁és-ti 'ta on', mitmuse kolmas pööre *h₁s-énti 'nad on'; tekivad "tugevad" ja "nõrgad" osatüved). Peale nullastme oli veel pikkaste */ē/. Nullastmest, täisastmest ja pikkastmest koosnevat rida nimetatakse ka kvantitatiivseks apofooniaks.