1920. aasta suveolümpiamängud
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2007) |
1920. aasta suveolümpiamängud olid VII kaasaegsed olümpiamängud, mis toimusid 20. aprillist 12. septembrini 1920 Belgias Antwerpenis.
VI olümpiamängud, mis pidid toimuma 1916. aastal Berliinis, jäid pidamata Esimese maailmasõja tõttu. Pärast sõja lõppu kokku tulnud ROK-i kongressil otsustati pidada VII olümpiamängud Prantsusmaal, kuid prantslased loobusid Belgia kasuks. Lõplik otsus korraldada olümpiamängud Antwerpenis võeti vastu ROK-i XVII istungil Lausanne'is 1919. aastal. Muud kandideerinud linnad: Lyon (Prantsusmaa) ja Budapest (Ungari), eelvoorudes ka Amsterdam (Holland), Havanna (Kuuba), Atlanta, Cleveland ja Philadelphia (kolm viimast USA).
Võistluste patroon oli Belgia kuningas Albert I (1875–1934), kes avas ka olümpiamängud.
Olümpia peaareen oli Champs de Beerschoti staadion, mis mahutas 40 000 pealtvaatajat. Staadioni rada oli 400-meetrine.
Korralduskomitee esimees oli krahv Henri de Baillet-Latour (1876–1942).
Olümpiamängudel osalejad majutati Antwerpeni koolimajadesse; eestlased olid ühes tütarlaste koolis.
Medaleid jagati välja 161 komplekti, sealhulgas 29 kergejõustikus.
Toimumiskoht[muuda | muuda lähteteksti]
Antwerpen, samanimelise provintsi ja flaamide asuala keskuses, on linn Põhja-Belgias, 17 km Schelde jõe suudmest ja 88 km Põhjamerest. Rajatud 600. aastail, linn aastast 1291. Maailma tähtsamaid sadamalinnu.
Osavõtjad[muuda | muuda lähteteksti]
Rohelisega on märgitud varem osalenud riigid, sinisega esmakordsed osavõtjad
Mängudel osales 29 riiki 2606 sportlasega, neist naissportlasi oli 64 (võistlesid iluuisutamises, tennises, vettehüpetes, ujumises).
Esimest korda osalesid olümpiamängudel Brasiilia, Eesti, Jugoslaavia, Monaco, Tšehhoslovakkia. Soome ja Uus-Meremaa võtsid esimest korda osa iseseisvate riikidena.
Suurima võistkonna pani välja Belgia – 332 sportlast. 1 sportlasega osales Argentina.
Spordialad[muuda | muuda lähteteksti]
Olümpiamängude kavas oli 24 spordiala. Nendeks olid kergejõustik, laskmine, polo, jalgpall, vibulaskmine, maahoki, vehklemine, moodne viievõistlus, poks, maadlus, tõstmine, purjetamine, jalgrattasport, ratsutamine, ragbi, sõudmine, tennis, ujumine, veepall, vettehüpped, võimlemine, köievedu, jäähoki, iluuisutamine ning kunstikonkursi alad.
Spordialade toimumise ajaline jaotus[muuda | muuda lähteteksti]
Aprill – jäähoki, iluuisutamine;
juuli – purjetamine, laskmine, polo;
august – enamik spordialasid;
september – jalgpall, ratsutamine.
Olümpiasümboolika[muuda | muuda lähteteksti]
Esimest korda heisati olümpiamängudel viie omavahel põimunud rõngaga olümpialipp. Kasutusele võeti olümpiadeviis: "Citius, Altius, Fortius". Idee autor prantsuse pedagoog Pierre Didon (1840–1900). Antwerpeni olümpiamängudest alates muutus avatseremoonia lahutamatuks ja traditsiooniliseks osaks rahutuvide õhkulennutamine.
Olümpiahümni "La Montagne" autor oli helilooja Paul Gilson (1865–1942).
Esimest korda anti olümpiavanne. Vande andis 34-aastane Victor Boin (1886–1974), hõbemedal veepallis 1908 ja pronks 1912, hõbemedal vehklemises 1920. Aastail 1932–1956 oli Boin Rahvusvahelise Spordipressi Assotsiatsiooni (AIPS) president.
Olümpiapostmargid anti välja kolmest margist koosnev seeriana, mis trükiti New Yorgis. Markide kujunduses järgiti jälle antiikset joont. Ühel markidest näeme Myroni "Kettaheitjat", teisel kvadriigat (neljahoburakend) ja kolmandal jooksjat. Perforeeritud sarja oli 774 000, kuid hammastamata seeriaid vaid 450 komplekti. Välja anti ka mõned reklaamivinjetid.
Eestlased olümpial[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Eesti 1920. aasta suveolümpiamängudel
Medalivõitjad spordialade järgi[muuda | muuda lähteteksti]
- Iluuisutamine
- Jalgpall
- Jalgrattasport
- Jäähoki
- Kergejõustik
- Köievedu
- Laskmine
- Maadlus
- Maahoki
- Moodne viievõistlus
- Poks
- Polo
- Purjetamine
- Ragbi
- Ratsutamine
- Sportvõimlemine
- Sõudmine
- Tennis
- Tõstmine
- Ujumine
- Veepall
- Vehklemine
- Vettehüpped
- Vibulaskmine
- Kunstikonkurss
Medaliriigid[muuda | muuda lähteteksti]
| Koht | Riik |  |
 |
|
|---|---|---|---|---|
| 1 |  USA |
41 | 27 | 27 |
| 2 |  Rootsi |
19 | 20 | 25 |
| 3 |  Suurbritannia |
15 | 15 | 13 |
| 4 |  Soome |
15 | 10 | 9 |
| 5 |  Belgia |
14 | 11 | 11 |
| 6 |  Norra |
13 | 9 | 9 |
| 7 |  Itaalia kuningriik (1861–1946) |
13 | 5 | 5 |
| 8 |  Prantsusmaa |
9 | 19 | 13 |
| 9 |  Holland |
4 | 2 | 5 |
| 10 |  Taani |
3 | 9 | 1 |
| 11 |  LAV |
3 | 4 | 3 |
| 12 |  Kanada |
3 | 3 | 3 |
| 13 |  Šveits |
2 | 2 | 7 |
| 14 |  Eesti |
1 | 2 | 0 |
| 15 |  Brasiilia |
1 | 1 | 1 |
| 16 |  Austraalia |
0 | 2 | 1 |
| 17 |  Hispaania |
0 | 2 | 0 |
| 17 |  Jaapan |
0 | 2 | 0 |
| 19 |  Luksemburg |
0 | 1 | 0 |
| 19 |  Kreeka |
0 | 1 | 0 |
| 21 |  Tšehhoslovakkia |
0 | 0 | 2 |
| 22 |  Uus-Meremaa |
0 | 0 | 1 |
Esimest korda polnud olümpiamänge korraldav riik medalite arvult esikohal (Belgia – 5. koht).
Enim olümpiamedaleid võitnud sportlased:
Willis A. Lee, USA, laskmises 7 medalit (5-1-1);
Lloyd Spooner, USA, laskmises 7 medalit (4-1-2);
Hubert van Innis, Belgia, vibulaskmises 6 medalit (4-2-0);
Carl Osburn, USA, laskmises 6 medalit (4-1-1);
Nedo Nadi, Itaalia, vehklemises 5 medalit (5-0-0).
Edukaim kergejõustiklane oli Paavo Nurmi (1897–1973), Soome, 4 medalit (3-1-0).
Noorimaks olümpiavõitjaks tuli Aileen Riggin (sünniaasta 1906), USA, vettehüpped – 14 a. 3 k. 27 p.
Vanim olümpiavõitja oli Hubert van Innis (1866–1961), Belgia, vibulaskmine – 54 a. 6 k. 5 p. Oma esimesed kaks kuldmedalit oli vanameister võitnud juba 1900. aasta Pariisi OM-il.
Riikide esimesed olümpiavõitjad olid
Brasiilia (3.08.1920) – Guilherme Paraense (1885–1968), olümpiakiirlaskmises;
Eesti (29.08.1920) – Alfred Neuland (1895–1966), tõstmise kergekaalus.
Maailmarekordeid püstitati 8 (kergejõustikus 3).
Olümpiarekordeid tuli kokku 21.