Antipsühhiaatria
Antipsühhiaatria on liikumine, mis käsitleb psühhiaatriat võimuinstrumendina ning leiab, et psüühikahäirete ravi on patsiendile sageli pigem kahjulik kui kasulik.
Psühhiaatria kahjulikkus on tingitud arsti ja patsiendi ebavõrdsest võimusuhtest ning subjektiivsest diagnoosimisest. Psühhiaatriat kasutati Nõukogude Liidus dissidentide represseerimisvahendina.
Antipsühhiaatria liikumisega olid seotud psühhiaatrid Jacques Lacan, Thomas Szasz, Giorgio Antonucci, R. D. Laing, Franco Basaglia, Theodore Lidz, Silvano Arieti ja David Cooper, filosoof Michel Foucault ning sotsioloog Erving Goffman. Cooper võttis 1967. aastal kasutusele sõna "antipsühhiaatria" ning avaldas 1971. aastal raamatu "Psychiatry and Anti-psychiatry" ("Psühhiaatria ja antipsühhiaatria"). Thomas Szasz kirjeldas vaimuhaigust kui müüti raamatus "The Myth of Mental Illness" ("Vaimuhaiguse müüt", 1961).
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Vaino Vahing, Alo Jüriloo. Vaimuhaiguse müüt. – Akadeemia 1990, nr 5 ja 6; ümbertrükk raamatus: Vaino Vahing. Vaimuhaiguse müüt, Ilmamaa: Tartu 2005, lk 55–96.