Antanas Smetona

Antanas Smetona
1. Leedu president
Ametiaeg 19. detsember 1926 – 15. juuni 1940
Eelnev	Aleksandras Stulginskis (de facto)
Järgnev	Antanas Merkys (de facto)
Isikuandmed
Sündinud	10. august 1874 Užulėnis, Kaunase kubermang, Venemaa Keisririik
Surnud	9. jaanuar 1944 (69-aastaselt) Cleveland, Ohio, Ameerika Ühendriigid
Abikaasa	Sofija Smetonienė

Antanas Smetona (10. august 1874 – 9. jaanuar 1944) oli Leedu poliitik ja riigitegelane, Leedu president 4. aprillist 1919 kuni 19. juunini 1920 ja 19. detsembrist 1926 kuni 15. juunini 1940.

Antanas Smetona oli üks 17. detsembril 1926 toimunud autoritaarse riigipöörde juhte. Algul nimetas ta Augustinas Voldemarase peaministriks, kuid aasta hiljem saatis Smetona seimi laiali, 15. mail 1928 vastu võetud konstitutsiooniga suurendati presidendi võimu, ja 1929. aastal eemaldas ta Voldemarase ametist. Ta valitses dekreetidega, ilma parlamendita, ja valiti tagasi 1931 ja 1938, mõlemal korral ainsa kandidaadina. Seim tuli uuesti kokku 1936. aastal, kuid kõik liikmed olid Leedu Rahvuslaste Ühingu (Tautininkai) liikmed. Uus seim võttis 1938. aastal vastu uue põhiseaduse, millega oli poliitiline võim jagamatu.

Smetona laskis sulgeda palju poolakeelseid koole ning vahistas palju kommuniste ja natse. 8. veebruaril 1934 vangistati Memeli autonoomses regioonis (Klaipėdas) 76 natsi, 4 mõisteti surma (kuid otsus muudeti eluaegseks vangistuseks). 1938. aastaks oli aga Memel saanud Leedule suureks probleemiks, natsid võitsid seal 29 parlamendikohast 26, mispeale oli Smetona sunnitud Memeli loovutama Hitlerile.

Kuna tema peamine toetajaskond oli maarahvas, oli Smetona industrialiseerimise suhtes ettevaatlik, ta ei soodustanud otseseid välisinvesteeringuid, mis jäid vägagi piiratuks. Siiski, olles peamiselt suunatud kodumaisele nõudlusele, oli Smetona ametist lahkumise ajaks Leedu tööstustoodang võrreldes riigipöördeeelsega kahekordistunud.

1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktiga sattus Leedu Nõukogude Liidu mõjusfääri. 10. oktoobril 1939 sõlmiti Leedu ja Nõukogude Liidu vahel vastastikuse abistamise leping, millega Leedusse rajati viis Nõukogude Liidu sõjaväebaasi 20 000 sõduriga, ning Leedu pidi saama endale ligi viiendiku Poola poolt okupeeritud Vilniuse regioonist koos Leedu ajaloolise pealinna Vilniusega. Kuid 14. juunil 1940 esitas Nõukogude Liit Leedule ultimaatumi, millega nõuti uue, nõukogudemeelse valitsuse sisseseadmist. Smetona tegi ettepaneku relvastatud vastupanuks, kuid valitsus ja armeejuhid ei nõustunud, kuna Leedus olid juba Nõukogude väed sees, arvati, et vastupanu ei oleks edukas. 15. juunil andis Smetona presidendivolitused üle peaminister Antanas Merkysele, öeldes "Ma ei taha teha Leedut bolševistlikuks riigiks oma kätega". Ta arvas, et välismaal eksiilvalitsuse moodustades saaks ta rohkem Leedu heaks teha kui Nõukogude Liidu marionetina. Päev pärast Smetona lahkumist teatas Merkys, et ta kõrvaldas Smetona võimult ja hakkas ise presidendiks, nimetades Justas Paleckise peaministriks, mispeale 17. juunil astus Merkys ka ise tagasi ja Paleckisest sai presidendi kohusetäitja kuni Leedu annekteerimiseni NSV Liidu poolt. Kuna aga Smetona ametlikult kunagi tagasi ei astunud, siis ei pea leedulased Merkyst ja Paleckist legitiimseteks presidentideks.

15. juunil kell 15.00 lahkus Smetona Kaunase presidendilossist koos abikaasa Sofija; tütre Marija-Danute, poja Julius Rimgaudase, nende abikaasade ja lastega; endise Leedu kaitseministri Kazys Musteikise ja kahe presidendiadjutandiga. Nad asusid teele Saksamaa piiripunkti Kybartais. Smetona tahtis saada enda kaitseks Marijampolėst 9. jalaväerügementi, ja osutada vähemalt sümboolset vastupanu Punaarmeele, kuid rügemendi peatas delegatsioon Kaunasest, kes saadeti presidenti tagasi tooma. Smetona tahtis piiri ületada, kuid Leedu piirivalvurid ei lasknud neid läbi. Kesköö paiku juhatas üks kohalik Smetona üle madala Liepona jõe. Kui Smetona oli juba Saksamaal, siis kella kuue ajal hommikul lubasid piirivalvurid üle piiri ka teised. Smetonast sai seega ainus Balti riikide juht, keda ei vangistatud Nõukogude Liidu poolt, erinevalt Konstantin Pätsist ja Kārlis Ulmanisest.

Saksamaa poolel võttis Smetona vastu Gestapo ohvitser Heinz Gräfe, ning põgenikud viidi läbi Königsbergi jahimajakesse Masuurias Schwenzaiti järve ääres. 17. augustil lubati Smetonal kolida Berliini, kus teda jälgiti hoolega, tal lubati suhelda vaid Kazys Škirpaga, kes oli samuti pärast Nõukogude Liidu annekteerimist Saksamaale põgenenud ja asutanud Leedu Aktivistirinde (LAF), kes soovisid natsidega koostööd tehes Leedu iseseisvuse taastada. Oli selge, et Smetona ei olnud Berliinis soovitud.

4. septembril pöördus Smetona Berliinis USA saatkonda, soovides USA viisat. Viisad anti tingimusel, et USAs olles ei peeta Smetonat ühegi riigi ega valitsuse juhiks. Smetona nõustus, ning 18. septembril lahkus Berni, Musteikis jäi Berliini. Bernis kohtus Smetona Leedu diplomaatidega, kes esindasid okupatsioonieelset Leedut ja lootsid rajada Leedu Rahvuskomitee eksiilvalitsuse, mille juhiks olnuks endine Leedu peaminister Ernestas Galvanauskas. Smetona ei näinud komiteel vajadust ja kritiseeris Galvanauskase liidriks valimist. Smetona kirjutas aga alla Kybartai aktile, mille ta väidetavalt oli koostanud Kybartais enne eksiili minekut. Sellega vabastati ametikohalt Merkys ning nii peaministriks kui ka presidendi kohusetäitjaks nimetati Stasys Lozoraitis. Praktikas ei kasutatud seda dokumenti kunagi.

Jaanuaris 1941 lahkus Smetona Bernist Lissaboni, 14. veebruaril jõudis ta Serpa Pinto pardal Rio de Janeirosse, kus ta kohtus kohalike ametnikega ja Leedu emigrantidega Brasiilias, aga ka Brasiilia president Getúlio Vargasega. 26. veebruaril lahkus Smetona Brasiiliast, ning kas 9. või 10. märtsil jõudis SS Argentina pardal New Yorki. Algul elasid Smetonad Washingtonis Leedu saatkonnas, kuid nende suhted Leedu esindaja Povilas Žadeikisega polnud head. Siis elas Smetona Pittsburghis ja Chicagos, kuni mais 1942 kolis Clevelandi poja pere juurde. Eksiilis olles kirjutas ta Leedu ajaloost ja oma memuaaridest.

Smetona poja maja küttesüsteem vajas aga remonti ja oli muutumas ohtlikuks. 9. jaanuaril 1944 sai majas alguse tulekahju. Smetona poeg Julius oli esimesel korrusel, kus ta märkas tulekahjut, Smetona ise oli koos abikaasa Sofijaga pööningul, kus nad märkasid suitsu ukse alt sisse tulevat, mispeale nad hakkasid trepist alla põgenema, kuid Sofija märkas, et ta abikaasa ei olnud temaga kaasa tulnud. Tuli välja, et Smetona, olles just gripist taastunud ja pidi lähinädalatel kõnet pidama, oli läinud tagasi kasukat tooma, kuid mattus kiiresti suitsu alla. Julius proovis majja tagasi minna, et isa päästa, kuid ebaõnnestunult. Smetona avastati teisel korrusel köögipõrandal lamamas, ta ei olnud saanud põletada. Tuletõrjujad päästsid Smetona ja ta pandi kiirabiautosse, kuid suri teel haiglasse. Ametlikult oli tulekahju tekkepõhjuseks üleköetud ahi, kuid levis ka variant, mille kohaselt olevat tulekahju tekitanud Nõukogude salaluure NKGB.

Smetona maeti Clevelandi Knollwoodi kalmistule, 1975. aastal viidi tema säilmed üle Chardonisse All Soulsi kalmistule. Smetona lesk Sofija suri Clevelandis 28. detsembril 1968. Smetonade poeg Julius Rimgaudas suri Clevelandis 1. novembril 1974, tütar Marija Valiušienė suri 27. juulil 1992 Florida osariigis St. Petersburgis.

Teenetemärgid

• Valgetähe teenetemärgi (Eesti) kett (26. oktoober 1938)
• Kotkaristi teenetemärgi (Eesti) 1. klass (29. aprill 1931)