Angelika Kauffmann
| Angelika Kauffmann | |
|---|---|
 Autoportree (1770–1775) | |
| Sünninimi | Maria Anna Angelika Katharina Kauffmann |
| Sündinud |
30. oktoober 1741 Chur, Šveits |
| Surnud |
5. november 1807 (66-aastaselt) Rooma, Itaalia |
| Rahvus | šveitslane |
| Tegevusala | maal |
| Kunstivool | klassitsism |
Maria Anna Angelika Katharina Kauffmann (30. oktoober 1741 Chur, Šveits – 5. november 1807 Rooma) oli šveitsi-austria maalikunstnik.
Ta oli tuntud portree- ja ajaloomaalija. Tema portreedes on rokokoo mõjutusi, hilisemates teostes ilmneb klassitsismi mõju [1].
Angelika Kauffmanni peetakse üheks 18. sajandi huvitavamaks ja tuntumaks naiskunstnikuks. Tema teosed kuuluvad paljude nimekate muuseumide kogudesse ning neist on korraldatud näitusi Roomas, Londonis, Düsseldorfis, Münchenis, Churis ja mujalgi. Eesti-Šveitsi kultuurikoostöö tulemusena toimus 2005. aastal Kadrioru kunstimuuseumis suurejooneline Angelika Kauffmanni teoste näitus.[2]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Varajane looming[muuda | muuda lähteteksti]
Ta sündis Šveitsis Graubündeni kantoni pea- ja piiskopilinnas Churis. Ta oli portretist ja freskomaalija Johann Joseph Kauffmanni (1707–1782) ning vaesunud de Canobia aadliperekonnast pärineva Cleofea Luzi (1717–1757) ainuke laps. Veel samal 1741. aastal asus perekond elama Veltini, siis Comosse ja seal edasi kolis perekond 1755. aastal Milanosse[3]. 1757. aastal suri Angelika ema ning isa ja tütar kolisid isa sünnikohta Schwarzenbergis Austrias.
Isa oli suhteliselt vaene, aga andekas maalija. Kunstniku tütrena sai Angelika varajase ja süsteemse kunstihariduse, mida ta täiendas keelte ja muusika vallas. Lisaks saksa keelele rääkis ta täiesti vabalt itaalia keelt ning sai selgeks ka inglise ja prantsuse keele. Isa viis tütre seltskonda ja tutvustas teda õukondades. Angelika sai peagi imelapse kuulsuse, kelle joonistusannet toetas ka suurepärane lauluhääl.
Schwarzenbergis aitasid isa ja tütar taastada kohalikku kirikut, mis oli tulekahjus tugevalt kannatada saanud. Angelika keskendus altarimaalile ja apostlite maalimisele, isa tegeles üldise sisekujundusega.
1760. aastatel sõlmis Kauffmann esimesed tutvused inglise aristokraatiaga. Rikkad huvireisijad, kes tahtsid rohkem teada antiigist ja Itaalia kunstiväärtustest, kujunesid Kauffmanni tähtsateks tellijateks. Osteti noore daami tehtud vanameistrite koopiaid, ent juba ka portreid ja ajalooainelisi teoseid[3].
1763. aastal asus Kauffmann elama Rooma, tehes pikemaid külaskäike Bolognasse ja Veneetsiasse. Kõikjal austati teda ja hoolitseti tema eest, niihästi tema andekuse kui ka ilu ja sarmi tõttu. Roomas tutvus ta kuulsa antiigiuurija Johann Joachim Winckelmanniga[1], kes ütles tema kohta: "Teda võib nimetada ilusaks ja laulmises võib ta võistelda meie parimate virtuoosidega." 1674. aastal maalitud portreed inglise näitlejast David Garrickist ja Winckelmannist tõid läbilöögi.
1762. aastast oli Kauffmann Bologna ja Firenze kunstiakadeemia auliige ning 1765. aastal sai temast Rooma Accademia di San Luca (Püha Luuka akadeemia) liige.
Inglismaal[muuda | muuda lähteteksti]
Kauffmann oli oma inglise keele oskuse tõttu populaarne ka Itaaliat külastavate inglise turistide seas. Veneetsias töötava Suurbritannia suursaadiku abikaasa leedi Wentworth kutsus ta endaga Londonisse.
1766.–1781. aastal elas ja töötas ta Londonis. Wentworthi nimi avas talle kõrgema seltskonna uksed ja kõikjal võeti teda hästi vastu, iseäranis oli ta soosingus kuninglikus perekonnas.
Kauffmanni ateljeest Londoni Golden Square kvartalis, kus tegutsesid ka tema nimekaimad briti kolleegid Sir Joshua Reynolds ja Allan Ramsay, sai armastatud kooskäimiskoht ja kunstnikust endast kõrgklassi tutvustega seltskonnadaam[3]. Kauffmanni kõige parem sõber oli Sir Reynolds. Reynoldsi märkmeraamatus esineb sageli nimi "miss Angelica" või "miss Angel" ja 1766. aastal Reynolds ka maalis teda. Kauffmann vastas komplimendile, maalides omakorda "Sir Joshua Reynoldsi portree". Teine näide nende lähedasest suhtest oli Kauffmanni versioon Guercino maalist "Et in Arcadia ego", sest seda teemat kasutas Reynolds mõni aasta hiljem, kui maalis proua Bouverie' ja proua Crewe' portreed.
Kauffmann oli üks neist, kes kirjutas alla palvekirjale, millega Inglismaa kuningal George III-l paluti Prantsusmaa kuningliku maalikunsti- ja skulptuuriakadeemia eeskujul avada sarnane akadeemia ka Inglismaal. Kuninglik kunstiakadeemia asutati 1768. aastal ning Kauffmann oli selle asutajaliikmete hulgas üks kahest naisest (teine oli Mary Moser). Kolmas naine, Laura Knight, valiti akadeemiasse alles 1936. aastal. Samal aastal valiti Kauffmann ka Prantsusmaa kuningliku maalikunsti- ja skulptuuriakadeemia liikmeks.
1769. aastal ilmus kuningliku kunstiakadeemia esimene kataloog, kus ka Kauffmann ja Moser olid esindatud. Kauffmann oli maalinud selleks "Hektori ja Andromache vestluse" ning veel kolm klassikalise süžeega teost. Kuni 1782. aastani oli ta igal aastal ülevaatenäitusel esindatud ja mõnel koguni seitsme maaliga. Üldiselt olid tema maalid antiigi või allegoorilisel teemal. Oli ka teistsuguseid teoseid, eriti portreid. 1778. aastal valmis maal "Leonardo suremas François I kätel".
1775. aastal kritiseeris Kauffmanni ja Reynoldsi sõprust nende kaasakadeemik Nathaniel Hone oma satiirilisel maalil "Nõid". See ründas tollal moes olnud itaalia renessanss-stiili, naeruvääristas Reynoldsit ja sisaldas Kauffmanni alastikarikatuuri. Kuninglik kunstiakadeemia lükkas maali tagasi ega lubanud seda avaldada. Protestimärgina organiseeris Hone ühemehenäituse, saades sellega esimeseks kunstnikuks Inglismaal, kes isikunäituse korraldas.
1773. aastal määras akadeemia ta üheks Saint Pauli katedraali kaunistajaks. Koos Biagio Rebeccaga maalis ta akadeemia vana loengusaali Somerset House'is.
Kauffmann oli väga hea ajalooliste maalide kunstnik. Kohalik seltskond seevastu oli rohkem huvitatud portree- ja maastikumaalidest, ehkki Mandri-Euroopas oli ajaloomaal 18. sajandil elitaarne ja kõige tulutoovam maalikunsti žanr. Kui Reynolds sai kunstiakadeemia juhiks, püüdis ta ajaloomaali ka Inglismaal populariseerida, aga suurema eduta. See oli üks põhjustest, miks Kauffmann 1781. aastal Mandri-Euroopasse kolis, kuigi ta oli Inglismaa kõrgemas seltskonnas populaarne ja kunstnikuna edukas.
1767. aasta novembris abiellus Kauffmann atraktiivse noormehega, keda Londoni paremas seltskonnas tunti kui Rootsi krahv de Horni. Paraku oli tegemist petise ja valekrahviga ning Kauffmannile nii emotsionaalselt kui ka majanduslikult õnnetu abielu lõppes suure seltskondliku skandaaliga paar kuud pärast selle sõlmimist[3]. 1781. aastal jäi Kauffmann leseks. Lapsi sellest abielust ei sündinud.
Tagasi Itaalias[muuda | muuda lähteteksti]
Hiline teine abielu oma kauaaegse perekonnasõbra, 15 aastat vanema veduudimaalija Antonio Zucchiga (1726–1797) viis Kauffmanni tagasi Itaaliasse. 1781. aastal reisis abielupaar Londonist Veneetsiasse ja sealt edasi Rooma[3]. Roomas ostsid nad endale palazzo, milles oli töötanud saksa klassitsismi suurkuju Anton Raphael Mengs. Kauffmanni salongist sai saksa kunstnike ja haridusreisijate kohtumispaik. Tema sõpraderingi kuulus hulk oma aja väljapaistvamaid ja edumeelsemaid talente.
Ajastule omane südamesõprus sidus teda ka Johann Wolfgang von Goethega, kelle sõnade järgi Kauffmann töötas rohkem ja ka saavutas rohkem kui ükski teine kunstnik, keda Goethe tundis, aga oli alati kärsitu ja tahtis teha veelgi rohkem.
Kunstnikuna ei olnud Kauffmannil Roomas konkurenti. Tema tellijate hulka kuulusid oma aja kõige tähtsamad ja mõjukamad Rooma-reisilised kogu Euroopast, aga ka aristokraatide ringkond, näiteks Austria keiser Joseph II, Poola kuningas Stanislaus II Poniatowski ja Vene tsaar Paul I. Suurt vaeva nägi Kauffmanni oma õukonnakunstnikuks meelitamisega Napoli kuninganna Maria Carolina. Kauffmann säilitas sõltumatuse, kuid maalis kuningakoja tellimusel 1783. aastal oma suurima tellimustöö – "Napoli ja mõlema Sitsiilia kuningliku perekonna portreed".
1782. aastal suri Kauffmanni isa ja 1795. aastal abikaasa. Ta jätkas akadeemiale kaastöö tegemist ja tema viimane näitus oli 1797. aastal. Pärast seda maalis ta vähe ja suri 1807. aastal Roomas.
Kauffmannile korraldati suurejoonelised matused, mille peaorganisaator oli Antonio Canova. Tema sarga järel kõndis terve Püha Luuka akadeemia koos arvukate vaimulike ja kunstitundjatega. Nagu Raffaeli, nii kanti ka Kauffmanni matuserongkäigus kaht tema parimaks peetud maali "Kristus Samaaria naisega kaevul" (1769) ja "Taavet ja Naatan".
Ka tänapäeval teatakse Angelika Kauffmanni, eriti võrreldes tema kaasaegsetega: 18. sajandi kunst ei ole tänapäeval nii lugupeetud kui varasemate ja hilisemate sajandite kunst.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 239
- ↑ Naiselikkus ja mehelikkus Angelika Kauffmanni loomingus[alaline kõdulink]
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Šveitsi muusa. Angelika Kauffmann 1741–1807. Eesti Kunstimuuseum, 2005, lk.8
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Angelika Kauffmann |