Andrus Ausmees

Allikas: Vikipeedia

Andrus Ausmees (16. oktoober 196026. detsember 2008 Rootsi) oli eesti füüsik.

Ta lõpetas 1979. aastal Kingissepa keskkooli ja 1984. aastal Tartu ülikooli tahkisefüüsikuna. Seejärel läks ta tööle Teaduste Akadeemia füüsika instituuti. Tema esimese teadustöö teemaks oli elektronemissiooni ergastusspektrite uurimine ja elektron-foononrelaksatsiooni arvutimodelleerimine. Aastal 1989 võttis ta osa eksperimendiseeriast Lundi Ülikooli sünkrotronkiirguse laboris MAX-lab. 1991. aastal kaitses Ausmees doktoritöö teemal "Röntgenelektronemissioon ja elektron-foonon-vastastikmõju leelishalogeniidkristallides", mis oli esimene füüsikaalane doktoritöö taasiseseisvunud Eestis. 1992. aastal asus ta tööle Uppsala ülikooli, kus ta jätkas eksperimente sünkrontonkiirguse laboris Max-lab.[1]

Ausmees andis oma teadusliku tegevusega märkimisväärse panuse röntgenikiirguse resonantse mitteelastse mittekiirgusliku (Auger-Ramani1) hajumise uuringutesse. Tsiteerimiste indeksi Web of Science3 järgi on Andrus Ausmees 1986–2001 ilmunud kuuekümne teadusartikli kaasautor.[1]

Ta on maetud Kudjape kalmistule.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Urmas Kiil: "In memoriam Andrus Ausmees – esimene teadusdoktor taasiseseisvusajal. Oma Saar, 29. juuni 2009 (arhiivikoopia seisuga 23. november 2014)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]