Andres Dido

Andres Dido (ka Tiido; 1. september 1855 Riidaja vald – 29. august 1921 Pariis) oli eesti haridustegelane ja diplomaat.

Dido sündis talupidaja perekonnas, õppis Tartu gümnaasiumis ning töötas seejärel koduõpetajana.

Anarhistlikus tegevuses süüdistatuna saadeti ta asumisele, kust ta välismaale põgenes. Nii elaski ta elu lõpuni paguluses.

Enne asumisele saatmist oli ta ka rahvusliku liikumise tegelane, osaledes Aleksandrikooli ja Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi tegevuses, kuuludes Eesti Kirjameeste Seltsi ning tehes kaastööd Sakalale. Paguluses kirjutas ta mitu artiklit Eesti olude kohta.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

"Ajaloo kasust" (artiklite kogumik alapealkirjaga "Sotsialist kapitalismi koolis"). Koostanud ja saatesõna: Hando Runnel. Sari "Eesti mõttelugu", nr 70, Ilmamaa, Tartu 2006, 504 lk

M. M. (= Mihkel Martna), "Andres Dido †" – Päevaleht 1. september 1921, nr 231, lk 2; loetav ka võrgus aadressil dea.nlib.ee
Meelik Kahu, "Ühest rahvusliku liikumise tegelasest" – Keel ja Kirjandus 1972, nr 9, lk 540–548
Meelik Kahu, "Andres Dido ajakiri "Õigus". Lehekülg eesti ühiskondliku mõtte ajaloost" – Keel ja Kirjandus 1981, nr 9, lk 542–548 ja nr 10, lk 618–623
Max-Emil Päss, "Läänlus Eesti ühiskondliku mõtte liikumises" – Akadeemia 2000), nr 7, lk 1387–91
Jaan Villem, "Helmelane Montmartre'ilt" – Mulkide almanahh, Tartu 2000, nr 10, lk 69–73
Tarvo Nurk, "Juba ammu enne Juhan Liivi" – Sakala Kalender 2003, Põltsamaa 2002, lk 67–73
Hando Runnel, "Dido" – Looming 2005, nr 11, lk 1689–94 (sisaldab ka Dido "Sõjalaulu" ("Sõalaul"), kus tõenäoliselt esmakordselt kasutati Eesti Vabariigi mõistet)
Eero Medijainen, raamatu "Ajaloo kasust" arvustus – Ajalooline Ajakiri 2007, nr 1, lk 123–125