Andrei Vostrikov
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2006) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Andrei Ivanovitš Vostrikov (10. oktoober 1902 – 26. september 1937 Moskva) oli vene orientalist.
Ta oli filoloogiateaduste doktor.
Sündis vaimuliku peres Ogarevkas (vene keeles Огаревка (Агаревка) Аткарского уезда Саратовской губернии) Saraatovi kubermangus Venemaal. 1924 lõpetas Petrogradi ülikooli ühiskonnateaduste alal ja 1925. aasta juunist asus tööle teadusliku töötajana Elavate Ida-keelte Instituuti (Преподаватель Ленинградского Института Живых Восточных Языков/Ленинградского Восточного Института и ЛГУ).
- 1929. aastast Aasia muuseumi kaastööline.
- 1928–1929 Budismi kultuuri instituut.
- 1930. aastast vanem teaduslik töötaja Ida Instituudis (ИВ АН СССР).
Õppis sanskriti ja tiibeti keelt akadeemik Stsherbatski käe all ja mongoli keelt Vladimirtsovi juures.
1928–1932 käis viis korda komandeeringul Burjaatias ja Mongoolias, uurides enda töös sealseid datsane, nende olu, budismi kui usundit ja budismi kui filosoofilist süsteemi. Neilt sõitudelt tõi kaasa suurel hulgal käsikirju ja tekste, mis andis üle Ida Instituudile.
Ta kogus ka isikliku tekstide kollektsiooni, mille kohta akadeemik Stsherbatski ütles, et see oli "äärmiselt unikaalse väärtusega".
1930. aastatel uuris ja tõlkis hinduismi filosoofilisi tekste ((Nyaya) astika koolkond hindu filosoofias), samuti budismi filosoofiat. Paralleelselt tegeles Kalatšakra tantra tekstidega.
1937. aastal määrati Ida Teaduste Instituudi Tiibeti osakonna juhatajaks.
8. või 9. aprilli öösel viidi kodust minema tšekaa poolt ja lasti maha Moskvas 26. septembril 1937.
Vostrikovi õpilaste hulgas, kes õppisid tema juures tiibeti keelt ja kultuuri, oli muuhulgas burjaat Bidija Dandaron, kes hiljem aastaid kannatas tšekaa ja nõukogude võimu repressioonide all.