Andrei Vlassov

Allikas: Vikipeedia
Andrei Andrejevitš Vlassov
Bundesarchiv Bild 146-1984-101-29, Andrej Wlassow.jpg
Nimi Andrei Andrejevitš Vlassov
Sündinud 14. september 1900
Lomakino, Vene Keisririik
Surnud 2. august 1946
Moskva, Nõukogude Liit
Teenistused Flag of the Soviet Union.svg Punaarmee 19191942
Flag of the NSDAP (1920–1945).svg Venemaa Vabastusarmee (ROA) 19421945
Auaste Kindralleitnant
Juhitud üksused 99. Laskurdiviis
37. Armee
20. Armee
2. Löögiarmee
Autasud Punalipu orden1
Lenini orden1

1 – autasud tühistati pärast sakslaste poolele üle minemist

Andrei Andrejevitš Vlassov (vene keeles Андрей Андреевич Власов; 14. (1.) september 1900, Lomakino, Nižni Novgorodi kubermang2. august 1946, Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane, kes andis end sakslastele vangi ja lõi Venemaa Vabastusarmee.

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sündis Lomakinos Nižni Novgorodi kubermangus Vene Keisririigis talupoja perekonnas. Külakooliõpetajast venna abiga lõpetas ta vaimuliku kooli, kuid Oktoobrirevolutsiooni tõttu jäi vaimulik seminar lõpetamata.

1919. aastal mobiliseeriti Punaarmeesse. Sama aasta lõpuks oli rühmakomandör Denikini vastu sõdival rindel, Vene kodusõja lõpuks oli ta roodukomandör. Sõja lõppedes jäi ta sõjaväkke edasi teenima.

1928. aastal lõpetas ta kursused "Võstrel" ja edasi töötas staabis. 1930. aastal astus ta ÜK(b)P-sse, mis soodustas edasist tõusu ametiredelil. 1938. aastal saadeti ta polgukomandöri auastmes sõjalise nõuandjana Hiinasse.

Kuna Vlassov polnud seotud partei ja sõjaväe kõrgemate ringkondadega, ei sattunud ta 1930. aastate teisel poolel toimunud terrori osaliseks, vaid tõusis diviisikomandöriks. 1940. aastal sai ta kindralmajori auastme.

Pärast Saksa Riigi kallaletungi Nõukogude Liidule Barbarossa plaani käigus, suutis Vlassov tagasi vallutada Przemysli ja hoida seda enda käes kuus päeva. Olnud mõnda aega korpusekomandör, juhatas ta Kiievi all 37. armeed. Kiievi lahingus suutis ta välja murda hiigelsuurest piiramisrõngast.

1941. aasta novembris juhatas 20. armeed, mis võitles Himkis. Alustanud vastupealetungi, jõudis Rževini ning oli üks Moskva päästjatest (Informbüroo teadaandes 12. detsembril 1941 on kindralite loetelu järgmine: Žukov, Leljušenko, Kuznetsov, Vlassov, Rokossovski).

Mõni aeg hiljem sai temast Volhovi rinde juhataja Kirill Meretskovi asetäitjana. Märtsis 1942, kui 2. Löögiarmee oli asunud piisava ettevalmistuseta Leningradi blokaadi murdma, ja piiramisrõngasse sattus, tuli Vlassovil armee juhtimine üle võtta. Ajal, mil Laadoga järvel püsis talvetee, keelas Stalin taandumise ja käskis armeel edasi tungida.

Pärast kaks kuud kestnud nälgimist ja armee suretamist algas 14. mail 1942 Saksa vägede kontsentriline pealetung ümberpiiratud armeele ja alles seejärel andnud Stalin loa Volhovi taha tagasi minna. Katsed selleks kestsid kuni juuli alguseni. Vlassovi 2. Löögiarmee hukkus.

Olles metsades ja rabades ekselnud, andis Vlassov 12. juulil Siverskaja lähedal end sakslastele vangi.

Saksa sõjavangis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vlassov kõnelemas vabatahtlikele 18. novembril 1944.

Vanglas olles kohtus ta baltisakslasest kapteni Wilfried Strik-Strikfeldtiga, kes soovis luua Venemaa vabadusliikumise. Strik-Strikfeldt, kes oli olnud valgekaartlane, pakkus Vlassovile luua Saksa relvajõudude koosseisus nõukogudevastased relvastatud jõud, et bolševike valitsus kukutada.

Koos polkovnik Bojarskiga, 41. kaardiväediviisi komandöriga, koostas ta ettekande, milles sõnas, et Nõukogude elanikkond ja sõjaväe enamik tervitaks Nõukogude valitsuses kukutamist, kui Saksamaa tunnistaks uue Venemaa võrdõiguslikkust.

1943. aasta kevadel kirjutas Vlassov bolševismivastase lendlehe, "Smolenski kuulutus", mida visati lennukitelt Nõukogude Liidu territooriumile.

Kuigi esialgu mingit Venemaa Vabastusarmeed (ROA) ei olnud, kasutas natside propaganda Vlassovi nime ja Venemaa Vabastusarmee ebleeme. Mitusada tuhat vabatahtlikku kandsid ROA käiseid, kuid ei allunud otse Vlassovile. Hitler pelgas otse Vlassovile alluvat armeed ning oma kõnes, mille pidas 3. aprillil 1943, kinnitas jätkuvalt, et niisugust armeed ei kavatseta luua. Hitler kartis, et Vlassovil õnnestubki Nõukogude valitsus kukutada ja luua uus Venemaa.

Alles 1944. septembris, kui Saksamaa oli sõda kaotamas, andis Heinrich Himmler loa Vlassovi juhitava armee loomiseks.

ROA juhatajana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vlassov ROA sõduritega

Vlassovi ainuke kokkupõrge Punaarmeega toimus 11. veebruaril 1945 Odra jõe lähedal. Pärast kolm päeva kestnud heitlust ülekaaluka Punaarmee vastu, pidi ROA taganema.

6. mail 1945 sai Vlassov ROA kindralilt, Sergei Bunjašenkolt, palve pöörata relvad sakslaste vastu koos Tšehhi vastupanuliikumisega, mida tuntakse nüüd Praha ülestõusu all. Kuigi alguses Vlassov keeldus, siis ühel hetkel muutis ta meelt ja andis Bunjašenkole nõusoleku. Mõned ajaloolased on arvanud, et seda võib põhjendada sellega, et sakslased ROA loomisega liiga kaua venitasid, samas teised arvavad, et see oli katse lääneliitlaste poolehoidu võita.

8. mail oli ROA esimene diviis sunnitud Prahast lahkuma, sest Tšehhi partisanid hakkasid Vlassovi armee liikmeid arreteerima ja neid Nõukogude võimule üle andma. Samal ajal pakuti Vlassovile võimalust lennata Hispaaniasse, kuid ta keeldus sellest, sest ta ei tahtnud oma mehi reeta.

Vlassovi armee püüdis taanduda läände. Nad kapituleerusid lääneliitlastele 10. mail 1945.

Viimased päevad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vlassov viidi pärast lääneliitlastele kapituleerumist sõjavangide laagrisse. Vlassov ja tema kindralid püüdsid brittidele ja ameeriklastele selgitada oma vabadusliikumise eesmärke.

12. mail 1945 anti Vlassov üle Nõukogude Liidule. Sama tehti ka teiste ROA sõjaväelastega.

Nõukogude võimud saatsid Vlassovi Moskvasse, kus teda hoiti aasta aega Lubjanka vanglas. Andrei Vlassov koos üheteistkümne teise kõrge ROA liikmega mõisteti surma. 12 meest poodi 1. augustil 1946.

Mälestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA-s, New Yorkis, Nanueti linnas on kindral Vlassovile ja Venemaa Vabastusarmeele pühendatud monument. Kaks korda aastas peetakse seal mälestusteenistus: Vlassovi hukkamise aastapäeval ja pühapäeval nädal pärast Õigeusu kiriku lihavõtteid.

Osaline rehabiliteerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

2001. aastal vaatas Venemaa Föderatsiooni Sõjaväe Peaprokuratuur Vlassovi juhtumi üle ning leidis, et seadlus poliitlistel põhjustel represseeritutele Andrei Vlassovi kohta ei kehti. Küll aga tühistati Vlassovile mõistetud karistus paragrahv 58-10 alusel, mis sätestas karistuse Nõukogude vastasese agitatsiooni eest.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]