Andrei Illarionov

Allikas: Vikipeedia
Andrei Illarionov (2003)

Andrei Nikolajevitš Illarionov (vene keeles Андрей Николаевич Илларионов; sündinud 16. septembril 1961 Leningradis) on vene majandusteadlane.

Illarionov lõpetas Leningradi Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna 1983 ja kaitses 1987 majandusteaduses kandidaadikraadi. 1983–1984 ja 1988–1990 töötas ta Leningradi Riikliku Ülikooli rahvusvaheliste majandussuhete osakonna õppejõuna. 1990–1992 oli ta selle ülikooli (alates 1991 Peterburi Riiklik Ülikool) teaduslik vanemkaastööline ning majandus- ja rahandusteaduskonna piirkondlike majandusraskuste laboratooriumi sektorijuhataja.

1992. aasta aprillist alates oli ta Venemaa Föderatsiooni valitsuse juures asuva majandusreformide keskuse direktori esimene asetäitja. 26. aprillil 1993 nimetati ta peaministri Viktor Tšernomõrdini valitsuse plaaniosakonna juhatajaks. 1994. aasta veebruaris laskis Tšernomõrdin ta distsipliini rikkumise tõttu töölt lahti.

1994–2000 oli ta majandusinstituudi direktor. Ta pooldas Vene rubla devalveerimist ja ennustas ette majanduskriisi, mis saabus Venemaale 1998. aasta augustis.

12. aprillist 2000 kuni 27. detsembrini 2005 oli ta presidendi Vladimir Putini majandusnõunik. Ühtlasi oli ta 2000. aasta maist 2005. aasta jaanuarini Putini esindaja suhetes G7 ja nende liidritega.

Illarionov on tuntud avatud ühiskonna ning demokraatliku kapitalismi propageerija ning Kyōto protokolli kriitikuna.

Alates 2006. aasta oktoobrist on Illarionovi tööandjaks Washingtonis asuv Cato instituut.

14. aprillist kuni 9. juunini 2007 osales ta mittenõustujate marssides, mida Moskvas ja Peterburis organiseeris ühendus Teistsugune Venemaa.

10. märtsil 2010 kirjutas ta alla Venemaa opositsiooni pöördumisele "Putin peab lahkuma". Ise on ta nimetanud end selle pöördumise teksti koostajaks.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]