Anders Jonas Ångström

Anders Jonas Ångström

Anders Jonas Ångström (13. august 1814 Lögdö bruk, Hässjö kihelkond – 21. juuni 1874 Uppsala) oli rootsi füüsik ja astronoom, spektraalanalüüsi teerajaja.

Haridus ja akadeemiline karjäär

Ångström lõpetas Uppsala ülikooli. 1839 sai ta seal füüsikadotsendiks. 1842 läks ta Stockholmi observatooriumi, et saada praktiliste astronoomiliste tööde kogemust. Juba järgmisel aastal määrati ta observatooriumi juhatajaks.

Alates 1858 oli ta Uppsala ülikooli füüsikaprofessor, vahetades sellel kohal välja Adolph Ferdinand Svanbergi, ja aastatel 1870–71 rektor.

Teadustöö

Ångström hakkas huvituma Maa magnetväljast. Ta mõõtis Rootsi paljudes osades Maa magnetvälja tugevust ja deklinatsiooni. Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia tegi talle ülesandeks töötada läbi andmed Maa magnetvälja kohta, mille kogus Rootsi fregatt Eugénie oma ümbermaailmareisil 1851–1853, kuid selle töö suutis Ångström lõpetada alles lühikest aega enne oma surma.

Tema kõige olulisemad teadustööd käsitlevad soojusjuhtivust ja spektroskoopiat. Oma optikaalases töös, mille ta esitas 1853 Rootsi Kuninglikule Teaduste Akadeemiale (vaata originaaldokumenti allpool välislinkides), näitas ta, et elektrilahendusel on kaks piltlikult öeldes teineteise peale asetatud spektrit, millest üks pärineb elektroodi metallist ja teine gaasist, milles lahendus asub. Lisaks järeldas ta Leonhard Euleri resonantsiteooriast, et hõõguv gaas kiirgab samasuguse murdumisnäitajaga valguskiiri kui need, mida ta ise neelata suudab. See on spektraalanalüüsi põhiprintsiip. Kuigi palju aastaid ei pööratud sellele erilist tähelepanu, on Ångström siiski üks spektroskoopia rajajatest. Oma spektraalanalüüsi uuringute eest sai ta 1872 Londoni Kuninglikult Seltsilt ka Rumfordi medali.

Ångström oli esimene, kes 1867 uuris virmaliste spektrit. Ta avastas nende kollase ja rohelise alas iseloomuliku ereda joone ning mõõtis selle, kuid ta eksis, oletades, et sedasama joont, mida tänapäeval sageli tema nimega kutsutakse, kohtab ka sodiaagivalguses.

Ångströmi tööl põhineb kogu tänapäevane spektraalanalüüs. Ta analüüsis Päikesel leiduvaid elemente ja kaardistas 1868. aastaks ligi saja elemendi spektrijooned. Ångström oli ka esimene, kes mõõtis lainepikkusi absoluutühikutes. Ta kasutas mõõtühikuna kümnemiljondikku millimeetrist, mis 1905. aastal sai tema auks nimeks ongström.

Alates 1861 pööras ta erilist tähelepanu Päikese spektrile. Päikesesüsteemi uurimiseks ühendas ta spektroskoopia fotograafiaga. 1862 tõestas ta, et Päikese atmosfäär sisaldab vesinikku. 1868 avaldas ta Päikese hariliku spektri suure kaardi, mille jaoks ta mõõtis rohkem kui 1000 spektrijoont. See teos "Recherches sur le spectre solaire" jäi kauaks ajaks autoriteetseks allikaks lainepikkuste osas, kuigi kõik tema mõõtetulemused osutusid 1/8000 kuni 1/7000 võrra ebatäpseteks, sest meeter, mida ta standardina kasutas, oli natuke liiga lühike.

Tunnustus

Ühik Ångström (1 Å = 10⁻¹⁰ m) milles mõõdetakse näiteks valguse lainepikkust ja aatomite vahelisi kaugusi tahkes aines on nimetatud tema järgi. Ühikut kasutatakse ka kristallograafias ja spektroskoopias. Üks Kuu kraatritest Ångström on samuti nimetatud tema auks.

Ångström valiti paljude õpetlaste ühingute liikmeks, näiteks

• 1850 Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia;
• 1870 Londoni Kuningliku Seltsi;
• 1873 Prantsuse instituudi liikmeks

Lisaks sai Ångström 1872 Rumfordi medali.

Uppsala Ülikooli üks peamistest hoonetest Ångströmi Laboratoorium on samuti tema järgi nimetatud. Antud hoones asuvad Füüsika ja astronoomia teaduskond, Matemaatika teaduskond, Inseneriteaduskond, Kosmosefüüsika instituut ja Keemiateaduskond.

Perekond

Tema poeg Knut (1857–1910) oli samuti füüsik.

Välislingid

• https://babel.hathitrust.org/cgi/pt?id=njp.32101078256672&view=1up&seq=339 (Anders Ångströmi uurimistöö "Optiska Undersökningar" (Uurimistöö Optika kohta), mille ta esitas Rootsi Kuninglikule Teaduste Akadeemiale 1853 aastal. Töös esitleb ta oma vaatlusi ja teooriat gaaside joonspektrite kohta.)