Ambrosius Benson

Ambrosius Benson (Ambrogio Benzone^[1], sündinud u 1495 Lombardias, surnud 1550 Brugges), varasemas kirjanduses ka Segovia meister ja Deipara Neitsi meister, oli Itaaliast pärit maalikunstnik, kes tegutses Madalmaades 16. sajandi esimesel poolel.

Eluloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene kirjalik teade kunstniku kohta ilmub aastal 1518, mil Benson saab Brugge kodanikuks. Järgneval aastal saab ta sõltumatuks meistriks Brugge maalijate ja dekoraatorite gildis, mille dokumentidest on teada, et kunstnik pärines Lombardiast. Benson töötas algul Gerard Davidi töökojas, kelle stiili mõju on tema käekirjas tuntav, kuid hiljem tekkis nende vahel konflikt, mis päädis kohtuasjaga. Brugges saavutas Ambrosius Benson maalijana kuulsuse, prestiiži ja väljapaistva ühiskondliku positsiooni: talle kuulus mitu maja, temalt telliti mitu korda maale uue raekoja jaoks ja ta oli korduvalt gildiametites. Benson pidas töökoda ning tema õpilaste hulka kuuluvad Joachim Spaers, Jacob Vinson ja tema pojad Jan ja Willem Benson.

Hoolimata eluloolisest teabest pole dokumentaalset tõestust ühegi tema teose omistamiseks. Et Bruggel ja Hispaanial olid 15.–16. sajandi vahetusel tihedad kaubandussidemed, sattus suur osa teoseid Hispaaniasse, need koondati stiili põhjal 1886 ja autorit nimetati alguses Segovia meistriks. Monogramm "AB" leiti Padua Püha Antoniuse altarilt, mis asub Brüsselis (Musées Royaux des Beaux-Arts de Belgique) ja ühelt erakogusse kuuluvalt püha perekonda kujutavalt teoselt, nende järgi tehti 16. sajandi alguse dokumentide järgi kindlaks autori isik.^[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Bensoni päritolu võimaldas tal kasutada Itaalia eeskujusid ja maalida alastifiguure paremini kui tema Madalmaade kaasaegsed. Et ta tundis Itaalia renessansi teemasid ja kompositsioone, nähtub tema hilisematest klassikalisel ainesel põhinevatest mütoloogilise või ajaloolise sisuga maalidest, millel esinevad poolaktidena või aktidena Juudit, Lucrezia ja Caritas. Harduspiltides järgis Benson seevastu väljakujunenud Brugge traditsiooni, mis toetus eeskujudele nagu Gerard David, Jan van Eyck, Rogier van der Weyden ja Hugo van der Goes, teemadeks püha Maarja Magdaleena ja sibüllid. Benson maalis suhteliselt vähe portreesid, kuigi neid võib pidada tema parimateks teosteks, kuna ta individualiseeris modelle kasutades nende näoilmeid ning asendeid.^[3]