Alpi seedermänd

Allikas: Vikipeedia
Alpi seedermänd
Pinus cembra01.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Alpi seedermänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus cembra
Linnaeus (1753)
Mapa pinus cembra1.png
Sünonüümid
  • Apinus cembra (L.) Neck. (1799)
  • Pinea cembra (L.) Opiz (1839)
  • Pinus cembra subsp. communis Endl. (1847)
  • Pinus cembra var. helvetica Lodd. ex Loudon (1838)
  • Pinus montana Lam. (1795)
  • Pinus montana Salisb. (1796)
  • Strobus cembra (L.) Moldenke (1939)[2]

Alpi seedermänd (Pinus cembra L.) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Alpi seedermänd kuulub valge männi rühma ehk alamperekonda Strobus. Kõigil selle alamperekonna liikidel kinnituvad okkad võrsetele viiekaupa.

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alpides kasvav puu
Okstel on valmimata käbid

Puu kõrgus on kuni 25–35 m, tüve läbimõõt kuni 1,5 m[3].Võra on noores eas kitsas, vanemas eas võrdlemisi lai ja ulatub valgusküllases kasvukohas peaaegu maapinnani, oksad asetsevad horisontaalselt[4]. Tüvi on noorel puul sirge, aga vanal puul võivad tüvi ja oksad kõverduda, võttes üsna kummalisi vorme.

Eluiga võib küündida kuni 500–600 aastani.[5]

Tüve koor on noortel puudel hallikasroheline ja sile, vanematel puudel paks, pruunikas ja rõmeline. Noored võrsed on tihedalt punakaspruunide karvakestega kaetud.[4]

Pungad on 0,6–1,5 cm pikkused, munajad-koonusjad, terava tipuga ja vaigused. Pungasoomused on terava tipuga ja hallikaspruunid.[5]

Okkad on 5-kaupa kimbus, peensaagja servaga ja 8–10 cm pikad, puhkemisel sinakasrohelised, hiljem tumerohelised[6], kolmetahulised, nende sisekülgedel on sinakasvalged pikitriibud, okkad püsivad võrsetel 4–6 aastat.[4]

Käbid on ühe kuni kolmekaupa, pikkus 5–8 cm, läbimõõt 5–6 cm, munajaskeraja kujuga, lühikese rootsuga, püstiselt või horisontaalselt, noorelt violetjad, valminult punakaspruunid. Seemnesoomused on laiad, tipp väljapoole hoiduv ning apofüüs on väike.[4] Seemned on söödavad, suured (8–12 mm pikad), tiivakeseta. 1000 seemne mass on 150–250 (300) g.[5] Seemnete idanevus on 60–70% ja nende kõige olulisem levitaja on pähklimänsak.[7]

Siberi seedermänd on alpi seedermännile väga sarnane ja mõned botaanikud käsitlevad seda alpi seedermänni alamliigina. Alpi seedermänni käbid on pisut väiksemad ja okastel on kolm vaigukanalit, mitte kaks nagu siberi seedermännil. Samuti on erinevuseks puhkevate okaste värvus kevadel: need on siberi seedermännil kollakasrohelised, alpi seedermännil sinakasrohelised. Enne viimast jääaega moodustasid alpi ja siberi seedermänd ühise areaali ja liigi.

Levila ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alpi seedermänd esineb looduslikult Alpides ja Karpaatides Šveitsis, Prantsusmaal, Itaalias, Austrias, Sloveenias, Poolas, Slovakkias, Ukrainas ja Rumeenias, kus ta kasvab tavaliselt 800–2500 m kõrgusel merepinnast ja levila ulatub sageli metsade levikupiirini. Üksikud puud võivad Alpides kasvada kuni 2600–2700 m kõrgusel. Ta tõuseb sageli metsapiirini. Levikupiiril kasvab ta sageli väikse puu või põõsa kujulisena[7]. Aeglase kasvuga puuna suudab ta konkureerida teiste puudega vaid karmides mäestikuoludes. Ta kasvab nii puhaspuistutes kui ka segametsades, kus temaga koos esinevad peamiselt harilik kuusk, euroopa nulg ja mägimänd.[3]

Alpi seedermänni levilas valitseb mõõdukalt niiske mäestikukliima. Aasta keskmine sademete hulk on 800...2000 mm. Aasta keskmine õhutemperatuur on −2...+7° C. Suve soojemate kuude õhu keskmised maksimumtemperatuurid tõusevad kuni 8...17 °C ja talvel langevad kõige külmemate kuude keskmised miinimumtemperatuurid kuni −7...–12 °C. Puu talub talvel külma kuni −43 °C. Kasvupinnasteks on tavaliselt hästi vett läbilaskvad mullad, mille lähtekivimiteks on nii karbonaatsed kivimid kui ka silikaatsed mineraalid. Muldade reaktsioon on tavaliselt neutraalne või happeline.[7]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alpi seedermänni seemned kestaga ja puhastatult

Alpi seedermändi kasutatakse peamiselt mäenõlvade kindlustamiseks erosiooni ja laviinide eest. Samuti on tal oluline roll kasvupiirkonna vesikonna kaitsel. Tema puit on kvaliteetne ning hinnatud käsitöötoodete ja kergete ehituskonstruktsioonide valmistamisel. Puidust valmistatakse küttepuid, saematerjali, puunikerdusi, põrandalaudu, voodrilaudu, sindleid jm.[7]

Puid kultiveeritakse ka seemnete saamiseks. Söödavaid seedermänni seemneid korjatakse ja müüakse, samuti valmistatakse neist alkohoolset jooki. Käbisid kasutatakse alkohoolsete destillaatide maitsestamiseks.[7]

Alpi seedermänd on parkides ja aedades populaarne ilupuu.

Alpi seedermänni puit

Kõik Euraasia männid on vastupidavad roosteseenele (Cronartium ribicola). See seenhaigus viidi marjapõõsastega, mis on talle vaheperemeheks, kogemata Põhja-Ameerikasse, kus põhjustas suuri metsakahjustusi. Seetõttu kasutatakse tänapäeval alpi seedermändi aretustöös, et saada roosteseenele veelgi vastupidavamaid puusorte ja ristandeid.

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alpi seedermänd introdutseeriti Eestisse 19. sajandi alguses ning ta on meil üks laialdasemalt kasutatud võõrmänni liike. Ta omab perspektiivi peamiselt ilupuuna ning teda on kasvatatud paljudes parkides, nt Vana-Vigalas, Pühajärves, Keila-Joas, Paistus, Päris (Viljandimaa), Alatskivil, Kaiaveres (Tartumaa), Kursil (Jõgevamaa), Hummulis, Karulas (Valgamaa), Libatses (Pärnumaa), Maardus, Mõnistes, Niibis (Läänemaa), Säreveres, Toila-Orus, Narva-Jõesuus, Pärnus, Tallinnas, Tartus, Türil, Viljandis, Valgas jm.[8] Kõrgemaid (25–26 m) puid saab näha Järvseljal Rõkkas, Jädivere parkmetsas ja Luua pargis.[5]

Haljastuses peaks alpi seedermändi istutama üksikult või väikse grupina, kus puudevahelised kaugused oleksid 8–10 m. Puude läheduses ei tohiks olla kiire kasvuga lehtpuid, sest nende varjus muutub seedermänni võra hõredaks või ta hukkub[5]. Metsakultuurides ei ole tal aeglase kasvu tõttu erilist perspektiivi, kuna kohalikud puuliigid tõrjuvad ta puistust välja. Ta on meil täiesti külmakindel ja eelistab pinnastest värskeid liivasavimuldi. Kevadel puhkeb ta siberi seedermännist hiljem.[4]

Kultiveerimisel peab arvestama, et alpi seedermänd on eriti vastuvõtlik mitmesugustele seenhaigustele, millest enamlevinud on okaspuu-võrsevähk (tekitajaks on seen Gremmeniella abietina) ja lumepudetõbi (kahjustajaks on seen Phaddium infestans). Nendesse haigustesse nakatunud puud sageli hukkuvad.[9] Samuti võivad alpi seedermännid nakatuda Eestis epideemiliste puhangutena esinevasse männi-pudetõppe, mille tekitajaks on seen Lophodermium pinastri.[7]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Pinus cembra." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: "Pinus cembra".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 01.11.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 "Pinus cembra". www.conifers.org. Kasutatud 03.11.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
  6. "Eesti taimede määraja", Eesti Loodusfoto, Tartu 1999, lk 73
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X.
  8. Heldur Sander. "Eesti võõrokaspuud Aleksei Paiveli käsitluses 1950. ja 1960. aastatel". mivana.emu.ee, 2006. Eesti Maaülikool. (PDF) Kasutatud 03.11.2010.
  9. "Tree mortality caused by Gremmeniella abietina in a subalpine afforestation in the central Alps and its relationship with duration of snow cover". onlinelibrary.wiley.com. Kasutatud 05.11.2010. (inglise)