All My Sons

Allikas: Vikipeedia

"All My Sons" ("Kõik minu pojad"; eesti keeles kasutatud ka pealkirja "Joe Keller ja pojad") on Arthur Milleri näidend (1947), tema esimene menunäidend.

Näidendis on leitud tugevat Henrik Ibseni ja antiiktragöödia mõju.

Näidend esietendus New Yorgis Broadwayl Coronet Theatre'is 29. jaanuaril 1947 Elia Kazani lavastuses. Seda lavastust mängiti 328 korda. Näidend võitis New Yorgi Draamakriitikute Ringi auhinna (New York Drama Critics' Circle Award).

See lavastus aitas tugevasti kaasa Elia Kazani karjäärile.

Aastal 1948 esietendus näidend ka eesti keeles pealkirja "Joe Keller ja pojad" all.

Sisu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ettevaatust! Järgneb sisukokkuvõte.

Joe Keller on pealtnäha edukas väiketööstur, kes on saanud rikkaks, müües Teise maailmasõja ajal sõjaväele lennukidetaile. Et mitte kaotada riigihanget, otsustas ta väljastada praakpartii, lootes, et defektid õigeaegselt avastatakse. Ta veenis selle sammu õigsuses ka oma äriparnerit Steve Deeverit. Ent defekte ei avastatud ja 21 pilooti sai praagi tõttu surma. Keller vahistati ja tema üle peeti kohut, kuid ta valetas, öeldes, et detailid väljastati ilma tema teadmata ning süüdlane oli tema äripartner Steve Deever. Deever pandi vangi ja Keller mõisteti õigeks. Larry, üks Kelleri poegadest, näidendi tegevuses ei osale, kuid tema ema Kate väidab, et poeg on elus, kuigi hiljem saame teada, et saades teada isa vahistamisest, sooritas ta enesetapu.

Näidendi tegevus algab, kui Kelleri ja tema naise teine poeg Chris, kes on sõjast tagasi tulnud ning isa äris tööle hakanud, palub Larry endise pruudi, Deeveri tütre Anni kätt. Chris kutsub Anni oma koju, lootes teha kihluse ametlikuks ning saada vanemate õnnistuse. Selleks peab Chris veenma ema, et Larry on kolm aastat tagasi sõjas surma saanud. Tekib pingeline olukord, mis viib selleni, et Kelleri pettus tuleb ilmsiks. Chris on kogu sõja läbi teinud ning näinud paljude oma eakaaslaste surma, mistõttu ta pärast isa süü selgumist hülgab ta täielikult. Kui Keller saab teada, mis põhjustas Larry surma, tunnistab ta end lõpuks kuriteos süüdi ja tapab enda.

Autori kommentaar[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma "Kogutud näidendite" sissejuhatuses kirjutab Miller: "Näidendi menu, eriti kui see on su esimene edu, meenutab pisut surumist vastu ust, kui see tehakse järsku teiselt poolt lahti. Kukud sa siis ninali või mitte, igatahes avaneb uus tuba, mis seni on kindlalt suletud olnud. Minule andis see kogemus jõudu. See võimaldas unistada julgeda rohkem ja riskida enamaga. Enne lahendust istus publik hiirvaikselt ja ahmis õige koha peal õhku, ja ma sai maitsta seda võimu, mis küllap on reserveeritud näitekirjanikele: sa tead, et sinu väljamõeldis on võõraste inimeste hulga avalikult kohale naelutanud."

Näidendi saamisloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Miller kirjutab: "Minu elutoas lobisedes rääkis üks jumalakartlik Kesk-Lääne daam ühest perekonnast tema maabruses, mis purunes, kui tütar andis oma isa võimudele üles, sest ta oli avastanud, et isa oli müünud sõjaväele praakseadmeid. Sõda oli siis täies hoos. Selleks ajaks, kui daam oli loo lõpuni rääkinud, olin ma muutnud tütre pojaks ning teise vaatuse haripunkt oli mul peas täiesti valmis.
Mulle oli tuttav informandi naabruskond, selle keskklassilik tavalisus, ning ma teadsin, kui harva sellisesse ümbrusesse tungivad suured probleemid. Kuid tõsiasi, et tütar mitte ainult tahtis, vaid tõesti astus samme eksinud isa vastu, muutis faktiks ja tavaliseks tegelikkuseks selle, millele minu eelmine näidend oli alles hakanud vihjama. Ma polnud teadlik vähimastki seosest nende kahe näidendi vahel. Teadsin vaid seda, et minusse oli tunginud üks kõva asi, raskus, mille poole paistis olevat võimalik liikuda tugevate ja sirgjooneliste liigutustega. Miski sai mulle selgeks esimest korda sest ajast peale, kui ma hakkasin näidendeid kirjutama, ja see oli teise vaatuse kriis, ilmutus ühiskonnavastase teo kogu jälkusest.
Kaalule jäävad puhtalt Joe Kelleri südametunnistus ja ärkamine kurjale, mida ta on teinud, ning poja südametunnistus silmitsi sellega, mida ta isa kohta teada sai. Võiks öelda, et probleemiks oli moraalist tõsiasja tegemine, kuid arvan, et täpsem on öelda, et näidendi ülesehitus on niisugune, et inimene satuks otseteed vastamisi oma teo tagajärgedega.
Seda näidendit on sageli nimetatud moraalinäidendiks, kuid moraali mõiste ei ole päris nii puhteetiline, nagu seda on paista lastud, ega ole seda ka järgmistes näidendites. See, et Joe Kelleri tegu, mis näidendis kõne all on, seisneb selles, et ta põhjustas pilootide hukkumise sõjas, varjutab teist laadi moraali, mis seda näidendit esmajoones huvitab. "Moraal" ei ole selles seoses vist õige sõna, kuid minule oli põhiline see omamoodi imekspandav tõsiasi, et tegude tagajärjed on sama reaalsed nagu teod ise, ent ometi me arvestame neid tegusid tehes harva, ja me ei saa loota seda täielikult teha, kui me peame alati toimima tagajärgi ainult osaliselt teades. Lühidalt öeldes ei ole Joe Kelleri häda mitte selles, et ta ei oska õige ja väära vahel vahet teha, vaid selles, et tema vaimulaad ei suuda möönda, et temal isiklikult on mingi toimiv seos oma maailmaga, oma universumiga ja oma ühiskonnaga. ta ei ole ühiskonnas partner, vaid nii-öelda aktsiaomanik, ja korporatsiooni ametnikke ei saa isiklikult kohtusse kaevata. Ruttan selgitama, et ma ei räägi ainult korporatsioonist sõnasõnalises mõttes, vaid mõistest, mis tähendab, et inimesest saab sel määral tootmise või jaotamise funktsioon, et tema isiksus lahutub tegevusest, mida see käitab.
See kindlus, mida "All My Sons" piirab, on osavõtmatuse kindlus. See on väide, mis ei puuduta niivõrd moraali õige ja väära mõttes, vaid seda, et moraalne maailm on moraalne sellepärast, et inimesed ei saa vältida vastutust oma treatud tegude eest."

Filmid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Näidendi põhjal on valminud:

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]