Alexander von Schrenck

Allikas: Vikipeedia
Alexander Gustav von Schrenk

Alexander Gustav von Schrenck (ka Schrenk; 4. veebruar 1816, Triznovo, Tula kubermang – 25. juuni 1876, Tartu) oli baltisaksa päritolu mineraloog, tuntud Siberi-uurija, hilisem Tartu ülikooli õppejõud ja Tartu Loodusuurijate Seltsi asutajaid. Ta tegeles ka botaanikaga ja kirjutas luuletusi.

Schrenck õppis Tartu ülikoolis aastatel 1834–1837. Seejärel asus ta Peterburi botaanikaaia teenistusse ja aastatel 1848–1853 oli Tartu ülikooli mineraloogia eradotsent. 1852. aastal sai ta Tartus mineraloogiamagistriks ja 1853. aastal Königsbergi ülikoolis doktorikraadi.[1]

Peterburi botaanikaaia teenistuses tegi Schrenck uurimisreise Euroopa-Venemaa kirdeossa (1837), Lapimaale ja Koola poolsaarele (1839) ning Džungaariasse (1840–1844). 1837. aasta reisikirjelduse esimene osa pälvis Demidovi auhinna.[1]

Aastatel 1858—1868 elas Alexander von Schrenck tema naisele kuulunud[1] Pühajärve mõisas ja seejärel kuni surmani Tartus.[2] Ta maeti Õisu mõisa kalmistule.

Schrencki isa oli mõisavalitseja. Alexander von Schrencki vend oli zooloog Leopold von Schrenck ning poeg maalikunstnik Hermann von Schrenck.[1] Alexander von Schrencki naise vennapoeg oli Friedrich Maximilian Oscar von Sivers.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Kaavere, V., 1990. Alexander von Schrenk – geoloog, botaanik, luuletaja. Eesti Loodus, 6: 400–403.
  2. Schröder, L. von, 1891. Allgemeine Deutsche Biographie, 32: 484-485.