Aleppo koodeks

Aleppo koodeks on 10. sajandil kirjutatud Tanahi käsikiri, mis on tavaliselt võetud tänapäevaste Vana Testamendi väljaannete aluseks^[1].

Koodeks on tõenäoliselt parim näide masoreetide tekstist. Masoreedid olid keskaegsed piibliteksti toimetajad, kes lisasid heebreakeelsele konsonant-tekstile vokaalimärgendid.

Koodeks oli umbes saja aasta jooksul pärast valmimist Jeruusalemma kogukonna valduses. Esimese ristisõja ajal rüüstati sealne sünagoog ja koodeks viidi Egiptusse. Seda hoiti Kairos. Juudi õpetlased üle maailma käisid Egiptuses Aleppo koodeksit uurimas ja täpse heebreakeelse teksti osas selgust saamas. Arvatakse, et 1375 viidi koodeks Alepposse.

Koodeks jäi Süüriasse pooleks aastatuhandeks. 1947. aastal põles sünagoog, kus seda hoiti. 1958. aastal, pärast Iisraeli smugeldamist, tutvustati koodeksit Yits'ẖak Ben-Tsvile. Kui koodeks oli Iisraeli jõudnud, avastati, et umbes kolmandik sellest on kadunud.

Aleppo koodeks on küll vanem kui Leningradi koodeks, kuid mingid osad Aleppo koodeksist on kadunud pärast 1947. aastat. Nii on Leningradi koodeks vanim tänapäevani terviklikult säilinud käsikiri.

Aleppo koodeksis on ketuvimi järjekord selline: Saamueli, Kuningate ja Ajaraamatud, Psalmid, Iiobi raamat, Õpetussõnad, Ruti raamat, Ülemlaul, Koguja, Jeremia, Estri, Taanieli, Esra ja Nehemja raamat.