Aleksei Vandam

Aleksei Vandam (kuni 1907. aastani Jedrihin vene keeles Алексей Ефимович Едрихин / Вандам) (17. märts 1867 Minski kubermang – 16. september 1933 Tallinn) oli Venemaa keisririigi ja Vene kodusõjas Loodearmee sõjaväelane (kindralmajor).

Aleksei Jedrihin oli pärit lihtsõjaväelase perekonnast ja astus vabatahtlikkuna 24. detsembril 1884. aastal Venemaa keisririigi sõjaväeteenistusse 120. Serpuhhovi polku.

Sõjaväelise üldhariduse sai ta Vilno junkrukoolis, mille ta 7. augustil 1888. aastal lõpetas alamlipnikuna ja suunati teenistusse 117. Jaroslavli polku, kus teenistuse ajal 1890. aastal ülendati ta alamporutšik(alamleitnandiks).

1897. aastal astus ta juba porutšikuna Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, kus lõpetas aastaks 1899. kaks kursust.

1900. aastal loobus ta aga võimalusest edasi õppida Akadeemias ja esitas palve ta saata edasist teenistust jätkama oma endisesse polku. Pärast seda esitas ta uue palve arvata ta reservi ning lubada sõita Lõuna-Aafrikasse, kus toimus Teine Suurbritannia-Transvaali sõda, nõdega peale sõjast naasmist lugeda antud aeg teenistusstaaži hulka ning võimaldada jätkata teenistust sõjaväes.

Missioon Teises Buuri sõjas

Mitteametlikult täitis Aleksei Vandam Teises buuri sõjas, buuride pool Suurbritannia vägede vastases sõjategevuses Venemaa sõjaväelise vaatleja ning strateegilise luure ülesandeid, mille on seletatav tema jätkuv teenistusstaaž Venemaa sõjaväes ning peale naasmist ka järjekordse staabikapteni auastme andmine - 6. mail 1900. aastal ja kogu äraoldud aja eest teenistustasu väljamaksmine. Tema poolteist kuud kestnud teekulud Venemaalt Transvaaliasse kandis suurvürst Aleksandr Mihhailovitš. Peale naasmist Transvaaliast viibis Aleksei Vandam 7. mail 1900. Venemaa keisririigi sõjaministri Aleksei Nikolajevitš Kuropatkini juures isiklikul vastuvõtul, kus andis ülevaate toimunud sõjategevusest.

Transvaalias tegutses Vandam ka paar kuud ajalehe “Novoje Vremja” korrespondendina ning seal kasutas esmakordselt pseudonüümi “Vandam”.

Pärast saabumist ennistati Vandam tegevteenistusse 17. augustil 1900. aastal ning suunati teenistusse Intendandi peavalitsusse Sankt-Peterburgi, kus ta teenib ca pool aastat, peale mida - kevadel 1901, esitab järjekordse errulaskmispalve, mis ka 13. aprillil 1901. aastal rahuldatakse ja ta määratakse Sankt-Peterburgi maakonna armeejalaväe varusse, kus ta on kirjas kuni 1903. aastani. Teme tegevuse kohta antud ajavahemikul andmed puuduvad.

Missioon Hiinasse

18. novembril 1903 ennistati kapten Jedrjohin tegevteenistusse ning määrati Hiinasse Venemaa keisririigi sõjaväeatašee, (kelle ülesandeks on legaalsete vahendite abil koguda teenistuskohaks oleva riigi kohta sõjalist ning sõjalis-majanduslikku teavet) abiks. Hiinas teenis ta ka aastail 1905-1905, mil toimus Hiina naaberriigi Jaapani ja Venemaa keisririigi vaheline Vene-Jaapani sõda.

Alates 7 . novembrist 1906. aastast jätkas Jerjohin teenistust Sankt-Peterburgis Kindralstaabis, alates 29 . maist 1907. aastast vahetas keiser Nikolai II loal perekonnanime Vandamiks.

11. jaanuarist 1908 kuni veebruarini 1909, jätkas Vandam teenistust kohustusliku aastase riviteenistusega sõjaväes, olles aasta Grenaderide Ihukaitseväe polgu ülemaks.

22. veebruaril 1909. aastal viidi kapten Aleksei Vandam Venemaa keisririigi kindralstaapi ning määrati 7. märtsist 1909 Smolenskis asuva XIII armeekorpuse eriülesannetega staabiohvitsriks ja ülendati 29. märtsil 1909. aastal alampolkovnikuks.

26. juulil 1910, esitas ta järjekordse taotluse, teenistusest vabastamiseks ning arvatakse Peterburi kubermangu rahvaväe jalaväke.

Kirjandustegevus

Sellel tegevteenistusest puudumise ajavahemikul tegeles Aleksei Vandam aktiivselt kirjandustegevusega koostades aastail 1912-1913 Venemaa geopoliitikat kajastavad teosed: Meie olukord, 1912. aastal ja Suurim kunstidest, 1913. aastal. Oma teostes arendas ta nn. Venemaa arengut ja poliitikat mõjutavaid Euraasiasuunitluse ja Atlandisuunitluse teooriaid. Teooria aluseks oli konstateering, et kuna Venemaa oma põhiterritooriumilt asub maismaal ning efektiivseks tegevuseks maailmameredel Venemaal puuduvad võimalused, siis peab Venemaa keskenduma oma riiklike ja poliitiliste suundadega maismaale ehk Euraasia mandil toimuvale. Selle teooria kohaselt on Venemaa geopoliitilised liitlased Euraasia mandril asuvad riigid ja rahvused -Saksamaa, Prantsusmaa ja vastased meredel ehk Atlandi ookeanil ülemvõimu omavad riigid Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid.

Esimene maailmasõda

9. detsembril 1913, asus ta uuesti tegevteenistusse ning määrati Kiievi sõjaväeringkonna X korpuse staapi eriülesannetega staabiohvitseriks, 13. november 1914. aasta novembris ülendati Aleksei Vandam polkovnikuks.

3. novembril 1915. nimetati Aleksei Vandam enne maailmasõda Eestimaa kubermangus asunud 23. jalaväediviisi Petseri polgu ülemaks ja 24. novembril 1916 sama jalaväediviisi staabiülemaks.

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni toimunud muudatusi nüüd juba Venemaa Ajutise Valitsuse poolt juhitava Venemaa sõjaväes ülendati Aleksei Vandam 22. juunil 1917 kindralmajoriks.

Vene kodusõda

Pärast enamlaste võimuletulekut oktoobrirevolutsiooni tulemusena sõitis Aleksei Vandam Eestisse, oma Mandžuuria sõjakaaslase, Kolga pärushärra ja kindralmajori krahv Peter Stenbocki (1869–1931) juurde, kelle noorema õe Nataliega (sündinud 1874) ta oli 8. jaanuaril 1914 abiellunud. Sinna jäi ta kuni 1918. aasta sügiseni.

1918. aasta sügisel võttis ta osa saksa armee poolt toetatud bolševikevastase Põhjakorpuse formeerimisest Pihkvas ja sõjategevusest enamlaste vastu.

A.Vandam kuulutas end 12. oktoobril 1918, peale Pihkvasse jõudmist Põhjakorpuse ajutiseks korpuse juhiks, kuni kindralmajor krahv Fjodor Kelleri saabumiseni Ukrainast (mis aga ei teostunud, kuna Keller tapeti).

Peale Punaarmee pealetungi Lätile ning Riia vallutamist, emigreerus A.Vandam Berliini, kus viibis kuni Punaarmee väljaajamist Lätist (jaanuar-mai 1919).

Eesti Vabadussõda

Juunikuus 1919, saabus Aleksei Vandam tagasi Eestisse, kus asus 21. juunist Narvas asuva Loodearmee staabiülema kohusetäitjaks ja alates 28. august— 25. november 1919 oli Aleksei Vandam Loodearmee staabiülem.

Aleksei Vandam oli ka novembris 1919. aastal Loodearmee ja Eesti 1. Diviis poolt läbiviidud Petrogradi vallutamise katse ajal Loodearmee staabiülem, pärast aga pealetungi ebaõnnestumist ja uue ülemjuhataja Glasenappi määramist, astus tagasi staabiülema ametikohalt ning läks erru.

Aleksei Vandam suri Tallinnas 16. september 1933. aastal ja on maetud Tallinnas Siselinna kalmistu Aleksander Nevski kalmistule.

Kirjandusteosed

• A. Vandam Геополитика и геостратегия
• Вандам А. Наше положение. СПб.: Типография А. С. Суворина, 1912. 204 с.
• Вандам А. Величайшее из искусств. Обзор современного международного положения при свете высшей стратегии. СПб.: Типография товарищества А. С. Суворина; «Новое время», 1913. 53 с..

Autasud

• Püha Anna 3. järgu orden;
• Püha Anna 4. järgu orden;
• Püha Vladimiri 4. järgu orden;
• Georgi relv, pealetungilahingute eest 1916. aasta suvel, Esimeses maailmasõjas