Aleksei Lvov

Allikas: Vikipeedia
Aleksei Lvovi portree

Vürst Aleksei Fjodorovitš Lvov (ka Alexey Lwoff, vene Алексей Фёдорович Львов; 5. juuni (vkj 25. mai) 1798 Tallinn28. detsember (vkj 16. detsember) 1870 Romainiai mõis, Kaunase lähedal) oli vene senaator, viiuldaja ja helilooja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksei Lvov sündis 1797. aastal Tallinnasse tolliinspektoriks määratud Fjodor Petrovitš Lvovi (1766–1836) pojana.[1] Tema isa oli silmapaistev muusikategelane, poeet ja kirjanik, kes 1826. aastast kuni surmani oli ka keisri õukonna laulukapelli direktor.

Lvov elas Tallinnas alaliselt viisteist aastat. Nikolai I kroonimispidustuste ajal viibis isa juhitud keisri laulukapelliga Moskvas, kus tutvus kindral Alexander von Benckendorffiga. 1826. aastal asus kapteni auastmes teenistusse Benckendorffi Sandarmikorpuse vanemadjutandina.

Aleksei Lvov oli Venemaa Keisririigi riigihümni "Jumal, keisrit kaitse Sa" ("Jummal, oh önnista Keisrit...") viisi autor. Legendi järgi olevat muusik seda viisi keisrile esmakordselt ette mänginud viiulil Keila-Joa lossi pargis, kes viibis seal lossi ametlikul avamisel 17. mail 1833[2]. Lugu läbi, visanud Lvov viiulipoogna sillalt jõkke[3]. Samal perioodil juhatas ta ka Benckendorfide Keila-Joa mõisas malmist kaarsilla "Lvovi sild" ehitust jõe alamjooksul, sild valmis 1833. aastal. Silla kohta olevat keiser Nikolai I öelnud: "Näib, nagu oleks Lvov oma viiuli poogna üle jõe heitnud"[4].

Hümni esiettekanne toimus Venemaa Patriootliku Ühingu kontserdil St Peterburgi Aadlikogu saalis, tänapäeval D. Šostakovitši nimelise Peterburi Filharmoonia Suur saal. Laulis koor ja solistiks oli krahv Alexander von Benckendorffi tütar Anna Benckendorff[5].

1834. aastal sai temast ratsaväe korpuse tiibadjutant, isa surma järel aastatel 1837–1861 keisri õukonna laulukapelli direktor (aastatel 1837–1839 oli sealseks kapellmeistriks Mihhail Glinka) ja 1862 keisri õukonna ülemõuemeister.

Rahvusvaheline õigeusu vaimuliku muusika festivali "Credo" raames toimus Kaarli kirikus Tallinnas 25. mail 2008 Aleksei Lvovi 210. sünniaastapäevale pühendatud kontsert.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1844 ooper "Bianca ja Gualtiero" ("Бианка и Гвальтьеро")
  • 1846 ooper "Undiin" ("Ундина")
  • 1854 ooper "Starosta" ("Староста")
  • ooper "Emma" ("Эмма"")
  • operett "Varvara" ("Варвара")
Aleksei Lvovi ja tema abikaasa hauakivid Kaunase Pažaislise kloostri kalmistul

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksei Lvov abiellus 18. novembril 1836 Praskovja Aggejevna Abazaga (1817–1883), kes oli suhkruvabrikandi ja tõelise riiginõuniku Aggei Vassiljevitš Abaza (1766–1836) ja Praskovja Logginovna Manzei (1800–1837) tütar. Abielust sündisid:

  • Fjodor (1842–1899)
  • Praskovja (sündis 1844), abiellus Alexandre von Waxeliga (1839–1907; Александр Львович Ваксель),
  • Aleksandra (sündis 1846)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]