Aleksandr Borodin
Allikas: Vikipeedia
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
Aleksandr Porfirjevitš Borodin (vene Александр Порфирьевич Бородин; 12. november 1833 – 27. veebruar 1887) oli vene helilooja.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Andekas keemik ja väga suur muusik. Lapsepõlvest peale armastas loodusteadusi, kuid tegeles ka kirjandusega, armastas joonistada, õppis lapsepõlves mitut keelt (pr, it keel ja kultuur). Õppis kooli hoidjatädi käest vene keelt ja laule. Kodus muusikaõhtud, kus ema, isa ja sugulaste kaasabil õppis klaveri- ja tšellomängu (prantsuse koduõpetajad). Tekkis huvi heliloomingu vastu. 17-a. läheb õppima kirurgilise arstiteaduse akadeemiasse, kus hakkas kujunema teadlaseks. 29-a .oli rahvusvaheliselt tuntud, sai keemia professori tiitli. Liitus Balakirevi ringiga 29 a-lt. Pidi ennast jagama keemia ja muusika vahel. Muusika jäi pühapäevadeks. Maailmatuntud helilooja. Teoste arv üliväike, kuid kõik on tuntud: ooper “Vürst Igor”, Bõlina ooper, 2 sümfooniat, kümmekond laulu, keelpillikvartette.
[redigeeri] Helilooming
[redigeeri] Tähtsamad teosed
- 1867 "Sümfoonia nr 1
- 1876 "Sümfoonia nr 2
- 1879 "Keelpillikvartett nr 1
- 1880 sümfooniline poeem "Kesk-Aasia steppides"
- 1881 "Keelpillikvartett nr 2"
- 1886 "Sümfoonia nr 3"
- 1887 ooper "Vürst Igor"
[redigeeri] Loomingu iseloomustus
Aleksandr Borodini looming ei ole suur, kuid see-eest väärtuslik. Muusika kõlab rahvuslikult ning võimsalt. Lemmikteemad on rahvakangelased ja vägilased("Vägilassümfoonia"). Meloodiad on voolavad ja laulvad. Looming on klassikaline. Eeskujuks oli Mihhail Glinka looming.
