Aleksandr Aleksandrov (keeleteadlane)

Allikas: Vikipeedia
Aleksandr Aleksandrov Kaasani Ülikooli professorina
Anastasius (Aleksandrov) piiskopirõivais

Anastasius (Aleksandr Ivanovitš Aleksandrov, Александр Иванович Александров; 28. aprill [vkj 16. aprill] 1861 Baiterjakovo küla – 23. juuni 1918 Petrograd) oli vene keeleteadlane ning õigeusu kiriku piiskop.

Aleksandrov lõpetas 1879. aastal Kaasanis gümnaasiumi. Ta õppis Kaasani ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonnas ning kaitses 1883. aastal ajaloo-filoloogiateaduste kandidaadi väitekirja teemal "Детская речь". Ta jäeti ülikooli võrdleva keeleteaduse ja sanskriti kateedri juurde professoriametiks valmistuma.

1884. aastal sõitis ta pooleks aastaks Tartu Ülikooli, et tegelda sanskriti ja saksa keelega. 1886. aastal kaitses ta Tartus võrdlevas keeleteaduse magistrikraadi Kristijonas Donelaitise keelekasutust käsitleva tööga "Sprachliches aus dem Nationaldichter Litauens Donalitius. Zur Semasiologie". Samal aastal sai ta Tartu Ülikooli eradotsendiks saksa ja võrdleva keeleteaduse alal. 1886–1888 oli ta Harkovi ülikooli võrdleva keeleteaduse ja sanskriti kateedri eradotsent.

1888. aastal kaitses Aleksandrov Tartus doktorikraadi slaavi filoloogia alal tööga "Litauische Studien. Nominalzusammensetzungen".

1888–1889 oli ta Kaasani ülikooli võrdleva keeleteaduse ja sanskriti kateedri erakorraline professor, 1889–1896 sama ülikooli slaavi filoloogia kateedri erakorraline professor, 1896–1911 korraline professor. 18971905 oli ta Kaasani ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonna sekretär, 1905–1911 dekaan.

1910–1911 oli ta ka Kaasani vaimuliku akadeemia slaavi ja Rumeenia kirikute ajaloo professor, 1911–1913 kirikuslaavi ja vene keele ning paleograafia professor. Juulis 1910 astus ta mungaseisusse ning pühitseti esmalt munkdiakoniks, seejärel preestermungaks. 1911. aastal pühitseti ta arhimandriidiks. 15. veebruaril 1912 määrati ta Kaasani vaimuliku akadeemia rektoriks. Sama aasta 2. märtsil pühitseti ta piiskopiks.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]