Aleksander Leiner

Aleksander Leiner (6. september 1902 Saaremaa – 3. august 1927 Tallinn) oli eesti kommunist, tegutsenud ka Venemaal.

Kuulus kommunistlikku parteisse (EKP) aastast 1922. Töötanud meremehe ja puusepana Tallinnas.

Venemaal olles õppis 1924–1926 Leningradis Lääne Vähemusrahvaste Kommunistlikus Ülikoolis. Sügisel 1926 naasis illegaalselt Eestisse ning tapeti järgmisel aastal Tallinna Ülem-Sõja tänaval politseioperatsiooni käigus.

Poliitiline tegevus Eestis

Leiner võttis osa 1919. aasta Saaremaa mässust. Seejärel lülitus töölisliikumisse Mandri-Eestis. Kuulus Tallinna ametiühingute kesknõukokku.

Aleksander Leiner tegeles 1920. aastatel EKP illegaalse organiseerimistööga peamiselt Tallinnas, külastades sageli ka Eesti maapiirkondi, samuti Nõukogude Venemaad.

Ta osales 1923. aastal EKP keskkomitee (ja ühtlasi Kominterni) ülesandel legaalse Eestimaa Töörahva Partei (hilisema Eesti Tööliste Partei – ETP) tegevuses, kuulus ETP poliitbüroosse ja oli selle Tallinna komitee sekretär. Aastatel 1923–1924 kuulus Tallinna linnavolikokku, kui 1923. aasta Tallinna linnavolinike valimisel valiti ta Tallinna linnavolinikuks Töörahva Ühise Väerinna nimekirjast.

Kevadel 1924 sõitis salaja Venemaale. Samamoodi naasis kahe aasta pärast Eestisse ja tegutses siin aastatel 1926–1927 kui EKP keskkomitee liige, vastutamaks kommunistliku partei kogu põrandaaluse tegevuse korraldamise eest Eestis, samuti Kominterni ja Revolutsionääride Abistamise Rahvusvahelise Organisatsiooni (MOPR) esindamiseks ja nende raha jagamiseks Eestis.

Leineri hukkumise põhjused ja järelmid

Kommunistide jt vasakäärmuslaste organisatsiooniline nõrkus, samuti nende liikmete kogenematus põrandaaluses töös muutis Nõukogude Liidust rahastatud ja propagandistlikult toetatud kildkonna poliitilise õõnestustegevuse Eestis 1920. aastate lõpul märksa keerulisemaks kui kümnendi algusaastatel. Teisalt tegi pööre eesti rahva meelsuses 1. detsembri interventsioonilise riigipöördekatse läbikukkumise järel nii sala- kui ka tavapolitseile lihtsamaks ka illegaalse õõnestustegevuse mahasurumise.

Poliitilise Politsei ametnikud, kes olid Leinerit suvel 1927 mitu nädalat jälginud, püüdsid teda vahistada 3. augusti hilisõhtul Tallinnas Graniidi ja Ülem-Sõja tänavate kandis ajal, kui Aleksander Leiner parajasti kohtus kommunistlikust noorest MOPR-i sidepidaja Dagmar Võrguga. Kuid Leiner avas otsekohe politseinike suunas tule ja haavas üht neist [Eduard Kapstat], mistõttu politseinikud avasid vastutule ja haavasid teda kahe lasuga pähe, nii et mees suri sündmuskohal. Poliitiline politsei vahistas kohtumisele tulnud Võrgu ja hiljem veel mõne nende seltsimehe, kelle üle sama aasta sügisel ka kohut peeti. Leineri surnukeha läbiotsimisel leiti umbes 100 000 Eesti marka, mitu võltsitud isikutunnistust ja hulk muid poliitilist salategevust paljastavaid dokumente. (Vt Lahing põrandaaluse kommunistiga. – Päevaleht (Tallinn) 5. augustil 1927)

Edaspidi jäi EKP ja MOPR-i põrandaaluse tegevuse juhtimine Eestis kommunist Heinrich Rossi osaks, kes n-ö põranda all sugenenud kahtlustuste ja umbusu õhustikus oli sunnitud tegutsema ligi aasta kestel sisuliselt üksinda.

Leineri mälestuse jäädvustamine

Tallinnas oli Aleksander Leineri auks aastatel 1940–1991 Leineri tänav, millele 18. oktoobril 1991 anti tagasi Jaan Poska nimi (Poska tänav). Samuti tegutses Tallinnas 1947–1958 Aleksander Leineri nimeline Puidutööstus.