Albumiinfoto

Allikas: Vikipeedia

Albumiinfoto on munavalgega immutatud fotopaber. 1850. aastast kuni 1920. aastateni kasutasid fotograafid oma fotode preserveerimisel albumiinfotot, kuna see oli senistest säilitamismeetoditest kõige efektiivsem. Selle leiutajaks oli Louis Désiré Blanquart-Evrard, kes jõudis albumiinfotoni 1850. aastal.

Valmistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albumiinfoto saamiseks kasutatakse väga kvaliteetset ning õhukest paberit, mis kõige paremal juhul koosneb 100% puuvillast. Paberile tõmmatakse peale kiht lahtiklopitud munavalget (segatuna soolaga). Seejärel kuivatatakse paber ning immutatakse 10 % hõbenitraadilahusega, mis tagab paberi valgustundlikkuse ning seejärel äädikhappe lahusega. Tänu munavalgele jääb paberile läikiv kiht, mis tagabki fotode pikema säilivuse. Paber asetatakse kontakti negatiiviga spetsiaalses kopeerimisraamis ning hoitakse päevavalguse käes kindla ajahulga. Seejärel lisatakse paberile tonaalsust, mis tavaliselt tähendab saadud foto leotamist kuldkloriidi lahuses. See annab ülesvõttele pruunika koloriidi. seejärel fikseeritakse foto immutis, pestakse, kuivatatakse ning paigutatakse raami.[1]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Louis Désiré Blanquart-Evrard

Albumiinfotod ilmusid 1850. aastatel ning peagi sai sellest peamine fotopaber, mis oma olemuselt oli parem varemlevinud soolaga immutatud või tavalisest paberist. Désiré Blanquart-Evrard leituas albumiin foto toetudes samal ajal Henry Fox Talboti meetoditele. 1850-1855. aastatel arenes albumiintehnoloogia jõudsalt ning 1855. aastaks oli selgunud albumiinfoto kasutamislihtsus. Selle meetodiga paranesid nii fotode tonaalsus kui ka teravus ning albumiinpaberi kasutus kogus rohkelt populaarsust nende fotograafide hulgeas, kes varem olid kasutanud fotode ilmutamiseks klaasalust.[2]

Väga populaarseks sai albumiinfoto kasutamine 19. sajandil levinud visiitkaartide (carte de visite) preserveerimisel.

1870. aastatel ei pidanud fotograafid enam ise tegelema tüütuks muutunud albumiinpaberi ettevalmistamisega (välja arvatud hõbenitraadiga immutamine), sest nüüdsest olid olemas ettevõtted, kus toodeti albumiinkattega fotopabereid. Umbes samal ajal avastati asjaolu, et äädikhappe lisamine fotopaberile pikendab selle säilivusaega. Sealjuures alustati ka katsetega, mille tulemuseks oli juba eelnevalt valgustundlikuks muudetud fotopaber. Uus tehnoloogia andis paremad tulemused nii toonis, kontrastis kui ka säilivuses. Samal ajal säästis uus tehnoloogia tohutult aega ning raha, sest nüüdsest sai ettevalmistatud fotopabereid masstoodanguna levitada. Suurimaks albumiinpaberi tootjaks oli Ameerika Ühendriikide firma E. & H. T. Anthony & Company.

1900. aastatel hakkas albumiinfoto kasutamine hääbuma ning 1920. aastateks seda enam praktiliselt ei kasutatud.

Albumiinfoto olulisust ei saa siiski alahinnata. Suur osa fotodest, mis dokumenteerivad ajalugu vahemikus 1855-1920, olgu selleks siis portreed või igapäevaelufotod, säilitati just nimelt sellel meetodil.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]