Albrecht von Hohenzollern

Albrecht von Hohenzollern
Albrecht von Hohenzollern
	Albrecht von Hohenzollern Saksa ordu kõrgmeistrina
Sünniaeg	17. mai 1490; Ansbach
Surmaaeg	20. märts 1568 (77-aastaselt)
Abikaasa(d)	Anna Maria, Dorothea Taanist
	[muuda Wikidatas]

See artikkel räägib kõrgmeistrist ja esimesest Preisimaa hertsogist, tema sugulase ja samanimelise Mainzi peapiiskopi kohta vaata: Albrecht (Mainz), teiste samanimeliste kohta: Albrecht I.

Albrecht von Hohenzollern (ka Albrecht von Brandenburg-Ansbach; 17. mai 1490 Ansbach – 20. märts 1568 Tapiau) oli Saksa ordu kõrgmeister aastatel 1511–1525 ja seejärel Poola vasallina sekulariseeritud Preisimaa esimene hertsog Albrecht I nime all.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Albrecht sündis Hohenzollernide dünastiast Brandenburg-Ansbachi markkrahvi Friedrich II ja Jagelloonide dünastiast Poola kuninga Kazimierz IV tütre Sophia 18 lapsest üheksandana ja 10 pojast kolmandana. Tema emapoolne vanaema Elisabeth oli aga Habsburgide soost, mis tegi Albrechtist ka keisrikoja sugulase. Albrechti vanemad otsustasid temast teha vaimuliku ja ta sai vastava kasvatuse. Erilist haridust ta aga ei saanud, välja arvatud õukondlik rüütlikasvatus. Ladina keelt Albrecht ei omandanud, sest kui ta Preisimaa hertsog oli, tuli kõik ladinakeelsed kirjad talle tõlkida. 1498. aastal hakkas teda õpetama humanist Ulrich Segel, kes jäi Albrechti ja tema nooremate vendade kasvatajaks kümneks aastaks.

1501. aastal pühitseti Albrecht 11-aastaselt alamvaimulikuks (akolüüdiks) ja sama aasta sügisel sai temast Würzburgi toomhärra. Seejärel saadeti Albrecht Kölni peapiiskopi ja Kölni kuurvürsti, Hesseni valitsejasoost Hermann IV õukonda ja 1505. aastal sai temast ka Kölni toomhärra. Võimalik, et Albrechtist plaaniti kasvatada uut peapiiskoppi, kuid kuna Hermann IV suri ootamatult juba 1508. aastal, siis katkes ka Albrechti karjäär Kölnis. Vahepeal plaanitud saata ta Itaaliasse õigusteadust õppima, kuid kavast loobuti ilmselt selle liigse kalliduse tõttu. 1507. aastal astus Albrecht Brandenburgi koja asutatud Luigeordusse (Schwanenorden) ja järgmisel aastal, pärast peapiiskopi surma, saabus ta koju tagasi.

1509. aasta sügisel osales Albrecht koos oma vanima venna Kasimiriga, kes oli keiserlik väejuht, keiser Maximilian I sõjakäigus Itaaliasse Rovereto alla. Seal tutvus ta oma hilisema sõbra ja kaastöölise Georg von Polenziga, kuid haigestus linna piiramise ajal, mistõttu pöördus koju tagasi. Pärast tervenemist suundus Albrecht 1510. aasta alguses Ungarisse, kus valitses tema emapoolne onu, Ungari ja Böömimaa kuningas Ulászló II (Vladislav II). Albrechti vanem vend Georg, kes oli ungarlaste teenistuses kuni 1520. aastate keskpaigani, viibis samuti seal. Georg oli abiellunud rikka horvaatia aadlidaamiga ja selle ootamatu surma järel sama aasta alguses pärinud hulga valdusi Sileesias, mida ta koos Albrechtiga haldama hakkas. Albrecht veetis Ungaris ja Böömimaal siiski vähe aega, sest temale seal piisavalt tegevust ei jätkunud. Ta siirdus aasta lõpul tagasi isakoju, kus teda juba ootas pakkumine Saksa ordult.

Saksa ordu kõrgmeister[muuda | muuda lähteteksti]

Tegevus kuni Ratsanikesõjani[muuda | muuda lähteteksti]

Senine Saksa ordu kõrgmeister Friedrich von Sachsen oli 1507. aastal Preisimaalt Saksimaale tagasi tulnud ja 1510. aastal raskelt haigestunud. Seetõttu otsis Saksa ordu juba enne Friedrichi surma endale uut kõrgmeistrit, kes suutnuks Friedrichi ordu jaoks edukat poliitikat jätkata ehk Poolale Teise Thorni rahu (1466) kohase kuulekusvande andmist vältida. Ordu liikmed lootsid, et Albrecht suudab oma emapoolset onu Zygmunt I mõjutada rahulepingut ümber vaatama. Tema valimist õhutas ka Albrechti isa, kes otsis talle toetust keisri, paavsti ja riigivürstide juurest. Maximilian I nõustuski Albrechti kandidatuuri toetama. 1511. aasta alguses lubati Albrechtile selgesõnaliselt, et ta pärast ordusse astumist kindlasti kõrgmeistriks valitakse, misjärel ta sama aasta 13. veebruaril ka ordu liikmeks astus. Ametlik, 21-aastase Albrechti kõrgmeistriks valimine toimus Königsbergis sama aasta 6. juulil, kus Albrecht küll ise ei viibinud, sest ta oli otsustanud enne Preisimaale minekut endale Saksa-Rooma riigist tugeva seljataguse hankida.

Esialgu tundusid Albrechti plaanid õnnestuvat, sest keiser Maximilian plaanis suurt Jagelloonide-vastast (Jagelloonid valitsesid Poolat, Leedut, Böömimaad ja Ungarit) koalitsiooni, kuhu kuulunuks Läänemere-äärsed saksa vürstiriigid, Taani, Saksa ordu ja Liivi ordu ning isegi Moskva suurvürstiriik. Lootes keisri tugevale toele, asus Albrecht 1512. aasta lõpul Preisimaa poole teele. Teel sinna läbis ta Brandenburgi markkrahvkonna, kus kohtus selle valitseja, onupoeg Joachim I Nestoriga ja leppis kokku vastastikuses abis, eriti Poola ja Saksa ordu vahelise sõja korral. Sama aasta novembri lõpus jõudis Albrecht Preisimaale, kus ta suure pidulikkusega vastu võeti. Tema vend Kasimir viibis samal ajal Piotrków Trybunalskis (Petrikaus) Poola riigipäeval, kus esitas Zygmunt I-le uue kõrgmeistri ettepanekud suhete klaarimiseks: truudusevande nõudmisest loobumine ja Lääne-Preisimaa ordule tagastamise kaalumine (viimane oli Poolaga liidetud 1466. aastal Teise Thorni rahuga). Ent Zygmunt ei lasknud end Albrechti sugulusest mõjutada ja jäi enda nõudmistele kindlaks: ordu pidi tunnistama Poola ülemvõimu. Sellega Albrecht ja ordu nõustuda ei saanud, mistõttu kõrgmeister jätkas liidu kindlustamist keisri ja teiste Poola-vastaste jõududega. Ta plaanis kokku kutsuda rahvusvahelise kongressi Breslausse, et endale teiste riikide toetust saada ja siis oma seisukohad Poolale peale suruda. Kuid Zygmunt I vennast Ungari kuningas Ulászló II, keda ta lootis venna Georgi abil enda poole meelitada, keeldus kohtumisel osalemast ja nõnda muutus kongressi korraldamine mõttetuks.

1513. aastal tegelesid Albrecht ja keiser Poola-vastase liidu loomisega: viimane saatis mitu saatkonda Moskvasse, et õhutada Vassili III-t Leedut ründama, Albrecht aga koostas suurejoonelise plaani kogu Preisimaa tagasivõitmiseks ordule ja lisaks sellele Masoovia liidendamiseks Saksa-Rooma riigiga. Liiduläbirääkimistesse püüti haarata Liivi ordut, kuid ordumeister Wolter von Plettenberg oli liidu suhtes Moskvaga üliskeptiline ja oleks parema meelega näinud Preisimaa ja Poola vastuolude rahumeelset lahendamist. Albrecht ja tema sugulased jätkasid siiski konfliktiks valmistumist. Eriti agaralt tegutses suure koalitsiooni loomise nimel Albrechti vend Kasimir, kes keisri saadikuna reisis ringi Põhja-Saksamaal, Taanis ja Madalmaades.

1514. aastal ründaski Venemaa Leedut ja vallutas Smolenski. Kuid keiser ega Preisimaa polnud sõjaks veel valmis ning Liivimaa, nähes venelaste aktiivsuses eestkätt ohtu enda julgeolekule, sõlmis Leeduga koguni igavese rahu- ja sõpruslepingu. Plettenbergi selline käik käis risti vastu Albrechti plaanidele, kuid tollel polnud võimalusi Liivi ordumeistrile teistsugust poliitikat peale sundida. Pealegi jättis Zygmunti seotus sõjaga idas talle senisest vabamad käed suure koalitsiooni loomise jätkamiseks. 1515. aasta alguses otsustas keiser Maximilian juba sama aasta aprillis võimalikult suurte vägedega Poolale kallale tungida ja sundida teda nii Lääne-Preisimaad loovutama kui ka Ungaris ja Böömimaal Habsburgidele soodsaid pärimistingimusi sõlmima. Kuid Zygmunt, kes oli vahepeal suutnud venelasi lahinguväljal lüüa ja olukorra idas, küll Smolenski kaotamise hinnaga, stabiliseerida, pakkus Maximilianile hoopis diplomaatilisi läbirääkimisi. Keiser nõustuski nendega ja sama aasta juulis sündis Jagelloonide-Habsburgide leping, millega Ungari ja Böömimaa kuninga lapsed kihlati Maximiliani lapselastega, Maximilian andis vastutasuks Zygmuntile aga sisuliselt vabad käed Preisimaa osas. Nii olid Albrechti lootused suure Poola-vastase koalitsiooni loomiseks luhtunud.

Siiski keeldus Albrecht Poolale alistumast ning otsis tuge Taanist, Põhja-Saksa vürstiriikidest ja kaugemaltki. Sealjuures abistas teda uus nõunik ja sõber Dietrich von Schönberg, kes püüdis Poola-vastasesse koalitsiooni kaasata Venemaad, Inglismaad ja Prantsusmaad. Uuesti asuti üles soojendama suhteid ka Liivimaaga. Albrecht ja Plettenberg kohtusid Klaipėdas (Memelis) 1515. aasta lõpul ja arutasid konkreetseid sõjaplaane. Albrecht pakkus välja plaani, mille kohaselt Saksa-Rooma riigist tulevad abiväed vallutaksid Gdański (Danzigi), samal ajal kui Preisimaa väed ründaksid Lääne-Preisimaad, Liivimaa tegutseks aga koos Venemaaga Leedu vastu. Plettenberg arvas aga, et ainult sõjast Preisimaal Poola järeleandmistele sundimiseks ei piisa ja kui tahta teda võita, tuleks korraldada suurem sõjakäik koguni Krakówi vastu. Lootused saada abi Saksa orduharu meistrilt Dietrich von Cleenilt luhtusid aga sisuliselt täielikult, sest too muretses vaid oma Saksamaa-valduste haldamise pärast ega olnud Preisimaa aitamisest huvitatud. Siiski õnnestus Albrechtil aasta lõpus saada lubadusi vägede ja abiraha saatmiseks mitmest Saksa vürstiriigist. Eriti lahkelt nõustusid teda aitama Braunschweig-Lüneburgi hertsogkond ja Brandenburg. 1517. aasta alguses sai Schönberg nõusse ka Vassili III, kes lubas kõrgmeistrile anda raha 10 000 sõduri värbamiseks.

Ratsanikesõda ja Krakówi leping[muuda | muuda lähteteksti]

1519. aasta keisrivalimised mängisid aga trumbid kätte Zygmunt I-le, sest valituks osutus Habsburgide soost Karl V, kes oli Jagelloonidega heades suhetes. Prantsusmaa kuningale François I-le panuse teinud Albrecht oli sunnitud kiiresti otsustama, mida ette võtta, sest juba sama aasta suvel asus Zygmunt tema vastu vägesid koondama. Albrecht otsustas sõja kasuks, sest seda oli juba kaua ette valmistatud, ja asus Saksa-Rooma riigis vägesid värbama. Sealjuures tehti aga tõsine viga, nimelt juhtis endine suurmarssal Wilhelm von Isenburg 6000-mehelise värvatute väe avalikult läbi kogu Põhja-Saksamaa ja andis sellega Poolale üheselt märku Preisimaa vaenulikest kavatsustest. See andis Zygmuntile legaalse põhjuse kõrgmeistri vastu sõda alustada. 1520. aasta esimestel päevadel puhkes Preisimaal otsene Poola ja Saksa ordu vaheline sõjategevus, mida on nimetatud palgasõduritest ratsaväelaste intensiivse kasutamise tõttu Ratsanikesõjaks (Reiterkrieg). Ehkki sõda kulges vahelduva eduga, oli peagi selge, et orduväed otsustavat murrangut sõja käiku tuua ei suuda. Albrecht sai sõja alguses haavata ja abiväed osutusid oodatust palju väiksemaks. Majanduslikku abi andsid küll Brandenburg, mõned teised Saksa vürstiriigid ja Moskva, kuid lisaks Saksa-Rooma riigist värvatutele saatis otsese abisalga vaid Liivimaa. Viimase eest pidi Albrecht loobuma õigustest Harju-Virule (Põhja-Eestile) ja tegema Plettenbergile teisigi järeleandmisi, mis lõplikult jõustusid küll alles 1525. aastal. Pärast seda, kui Saksa-Roomast tulnud palgasõdurid ei suutnud Gdańskit vallutada ja nende vägi lagunema hakkas, oli selge, et ordut ootab kaotus. Juba sõja alguses olid Poola väed okupeerinud Pomesaania piiskopkonna ja ka osa orduvaldustest.

1521. aasta alguses algasid rahuläbirääkimised ja aprillis sõlmiti ordu ja Poola vahel nelja-aastane vaherahu, kuid tundus ilmne, et konflikti jätkudes lõpeb see ordu kaotusega. Vaherahu ajal püüdis Albrecht leida toetust nii keisrilt kui ka paavstilt, reisides nii Saksamaal kui ka Itaalias, kuid ei saavutanud silmapaistvat edu. 1523. aastal kohtus ta aga ka Martin Lutheriga, kes soovitas tal ordu sekulariseerida ja ilmalikuks protestantlikuks valitsejaks hakata. Teine usu-uuendaja Andreas Osiander mõjutas Albrechti umbes samal ajal ka evangeelset usku toetama. Oodatav kaotus Poolale oli tunduvalt suurendanud pahameelt ka Preisimaa seisustes ja mõte luua Preisimaast ilmalik hertsogiriik leidis kohe rohkesti poolehoidjaid. Esimesena esitas plaani Poola saadik Achatius von Zehmen (Achazy Czema), kuid 1524. aastal Albrecht sellega siiski veel ei nõustunud. Aasta hiljem aga otsustas usuasjadesse väga tõsiselt suhtuv Albrecht avalikult protestandiks hakata ja ordumaad sekulariseerida.

Zygmunt I-le esitas Preisimaa sekulariseerimise plaani, millega see muutuks orduvaldusest Poola vasallhertsogkonnaks, Albrechti vend Georg ja kuningas kiitis selle heaks. Keisril ja orduinstantsidel polnud jõudu sekulariseerimisotsust väärata ning 10. aprillil 1525 kuulutati Preisimaa Krakówi lepinguga ilmalikuks hertsogiriigiks Poola ülemvõimu all. See ei meeldinud mõistagi ei keisrile, kes kaotas ülemvõimu Preisimaa üle (kuni selle ajani loeti seda Saksa-Rooma riigi osaks) ega Saksamaal ja Liivimaal asuvaile ordutegelastele. Albrecht omalt poolt püüdis lisaks Preisimaale enda kätte saada ka teisi ordu alasid, sealhulgas Liivimaad. Wolter von Plettenberg keeldus aga oma maid sekulariseerimast ja suutis keisrilt piisava diplomaatilise kaitse saada. Ka Poolal polnud tol ajal Liivimaa alistamiseks võimalusi. Pealegi polnud katoliiklikul kuningal erilist huvi protestantliku hertsogi poliitikat toetada.

Preisimaa hertsog[muuda | muuda lähteteksti]

Hertsogiriigi ülesehitamine ja esimesed Liivimaa-plaanid[muuda | muuda lähteteksti]

Nii kukkusid Albrechti plaanid oma mõju Preisimaalt väljapoole laieneda läbi ja ta keskendus rohkem olemasoleva kaitsmisele. Nii keiser kui ka Saksa ordu nõudsid talt Preisimaa tagastamist, kuid tulutult. Poola kuningas oli kindlalt Albrechti poolel ja sõda temaga sakslased ei tahtnud. Preisimaa-sisene opositsioon oli aga nõrk: viimane Klaipeda komtuur Erich von Braunschweig lahkus juba 1525. aasta mais maalt ning koos temaga läksid ka teised Saksa ordu liikmed, kes ei soovinud ilmalikku elu alustada. Seejärel viis Albrecht Preisimaal lõplikult läbi protestantliku reformatsiooni ning inkorporeeris hertsogkonda ka Pomesaania ja Samlandi piiskopkonnad.

1532. aastal pandi Albrecht siiski riigivande (Reichsacht) alla (see jõustus järgmisel aastal) ja igasugused keisririigi liidusuhted temaga olid seetõttu välistatud. Kuid õige pea sai Albrecht hakata lootma protestantlike vürstide toetusele, keda 1530. aastateks oli Põhja-Saksamaal juba arvukalt.

Liivimaal püüdis Albrecht oma huve läbi suruda oma venna Wilhelmi abil, kes sai 1529. aastal tänu Albrechti liidule Riia peapiiskopi Thomas Schöninguga viimase koadjuutoriks, 1539 ka peapiiskopiks. Wilhelm püüdis esialgu oma valdusi laiendada, algatades Saare-Lääne vaenuse (1532–1536), kuid teiste Liivimaa riikide vastuseisu tõttu see tal ei õnnestunud. Albrecht toetas küll oma venda, ent tema ressursid polnud kaugeltki piisavad, et Liivimaa sisepoliitikat radikaalselt muuta. Nii otsustas ta oodata, kuni protestantluse idee Liivimaal rohkem juurdub. 1540. aastatel tal Liivimaa siseasjadesse sekkumise võimalus sisuliselt puudus.

Vahepeal võitles Albrecht kõigi vahenditega keisri ja ordu katsete vastu Preisimaa tagasi saada. Sõjalise invasiooni oht polnud tegelikult aga kunagi eriti suur, sest Põhja-Saksa protestantlikud vürstid toetasid pigem Albrechti kui keisrit ja viimasel oli pidevalt probleeme Lääne-Euroopas. Saksa ordu oli pärast Preisimaa kaotust aga oma mõjuvõimu pea täielikult kaotanud, Saksamaal oli tal vaid väheseid valdusi ja Albrechti-järgsed ordujuhid ei saanud enam kui poole sajandi jooksul isegi kõrgmeistri nimetust, olles pelgalt ordu administraatorid. Samas keeldusid nii Karl V, tema vend Ferdinand kui ka tolle poeg Maximilian Albrechti kuni tema surmani riigivande alt vabastamast ja toetasid ordut diplomaatiliselt. Seetõttu oli hertsog keisririigis sisuliselt paaria seisundis ja katoliiklike vürstide suhted temaga olid pigem vaenulikud, eriti seetõttu, et Albrecht toetas keisrivastast Schmalkaldeni liitu ja aitas igati kaasa protestantluse levimisele. Samas ei olnud ta suhted Habsburgidega ainult vaenulikud: ta vahendas mitu korda keisrikojani uudiseid Ida-Euroopast ja püüdis jätkuvalt sõlmida suurt Türgi-vastast liitu Poola ja keisri vahel.

Pärast seda, kui keiser oli protestantlikelt vürstidelt 1552. aastal lüüa saanud, paranes tunduvalt ka Albrechti välispoliitiline seisund.

Koadjuutorivaenus ja Liivi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

1550. aastatel püüdsid Albrecht, tema väimees Mecklenburgi hertsog Johann Albrecht I ja Poola uus kuningas, Albrechti onupoeg Zygmunt II August läbi viia uut Liivimaa sekulariseerimise plaani. Wilhelm tegi Johann Albrechti vennast Christoph von Mecklenburgist enda koadjuutori ja suutis sellele 1554. aastal saada ka toomkapiitli toetuse. Kuid 1546. aastal olid Liivimaa valitsejad ja seisused Volmari maapäeval kokku leppinud, et valitseva dünastia liikmeid ei tohi ilma teiste Liivimaa vürstide nõusolekuta koadjuutoriks valida. Peagi ilmnes ka ordu maamarssali Jasper von Münsteri Poola-meelsus, mida ordu käsitas reetmisena: ta oli sõlminud lepinguid Albrechti ja poolakatega, lootes vana ordumeistri Heinrich von Galeni surma järel ise ordumeistriks saada. Ordu astus Albrechti plaani vastu aga jõuliselt välja, vangistades nii peapiiskop Wilhelmi kui ka tema koadjuutori. Nõnda sai alguse koadjuutorivaenus, mille käigus Albrecht püüdis saavutada Poola sõjalist sekkumist Liivimaa asjusse, et oma vend vabastada ja ordule rasked rahutingimused peale suruda. 1557. aastal lõppes vaenus siiski kompromisliku Posvoli rahuga. Wilhelm vabastati ja ka koadjuutor Christoph jäi ametisse, ent samas pidid nad vanduma, et nad Riia peapiiskopkonda ei sekulariseeri. Ordu säilitas oma sõltumatuse, Münsterist ei saanud uut ordumeistrit ja ta jäi kuni 1561. aastani pagendusse. Nõnda kukkus ka Albrechti plaan Liivimaad sekuleerida läbi.

1558. aastal puhkenud Liivi sõda vapustas ka Albrechti. Et oma peapiiskopist venda päästa, otsis ta abi nii Poola kuningalt kui ka keisririigist. Tema ja Johann Albrecht olidki järgnevatel aastatel aktiivseimad Liivimaale abi otsijad, kuid paraku polnud neil kuigivõrd edu ja 1561. aastaks oli senine Liivimaa riiklus sisuliselt kokku varisenud. Ka Albrechti vend Wilhelm pidi ilmalikust võimust loobuma ja Riia peapiiskopkonna Poola võimu alla andma. Seekord lahknesid Albrechti ja Zygmunt Augusti huvid Liivimaa osas oluliselt, sest hertsog oleks soovinud Liivimaa asjus rohkem kaasarääkimisõigust. Albrechtil õnnestus 1560. aastal siiski vähemalt tema valdustega piirnev Grobiņa foogtkond enda võimu alla saada, sest rahahädas ordumeister Gotthard Kettler otsustas selle talle pantida. Foogtkonna alad jäid Preisimaa koosseisu kuni 1617. aastani. Pärast selle valduse liitmist pidas Albrecht paremaks järgida kuninga Liivimaa-poliitikat ja tema sellesuunalised ambitsioonid sisuliselt lõppesid. Ta sõlmis head suhted ka 1562. aastal Kuramaa hertsogiks saanud Gotthard Kettleriga, kes abiellus 1566. aastal tema väimehe Johann Albrechti õe Annaga.

Viimased aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1550. aastatest toetas hertsog Albrecht üha ühemõttelisemalt Andreas Osianderi jutlustatud protestantluse voolu (osianderlust), mis aga Philipp Melanchthoni ja teiste luterlike autoriteetide õpetusest selgelt erines. Seetõttu tekkis hertsogil nii teiste protestantlike riikide kui ka enda alamatega usu pinnal üha suuremaid vastuolusid. Viimastel eluaastatel oli Albrecht horvaatia päritolu avantüristi Paul Skalitschi (Stanislav Pavao Skalić) mõju all, kes haaras 1566. aastaks hertsogkonnas sisuliselt valitsejavõimu. Et Albrecht oli 1563. aastal üle elanud tõsise rabanduse, millest ta lõplikult ei taastunudki, siis ei suutnud ta Skalitschi mõjuvõimu ka märkimisväärselt piirata. Korratusele tegid lõpu Preisimaa seisused (aadel ja linnad), kes Poola kuninga prokuraatorite toel 1566. aastal Skalitschi ja tema kaaslased riigireetmises süüdi mõistsid. Skalitsch jõudis põgeneda, mitmed aga hukati. Ühtlasi lõppes hertsogkonnas ka osianderluse soosimine, mis hertsogile oli suureks hoobiks.

1568. aastal suri Albrecht 77-aastaselt katku ja Preisimaa hertsogiks sai tema 15-aastane poeg Albrecht Friedrich.

Tegevus kultuuri ja hariduse vallas[muuda | muuda lähteteksti]

Albrecht soodustas Preisimaal igati hariduse edendamist: ta asutas linnadesse ladina koole, rajas 1540. aastal Königsbergi gümnaasiumi ning 1544 ka ülikooli (Albertina). Samuti toetas ta nii kooliraamatute kui ka usutekstide (katekismuste) trükkimist. Ise andis ta välja õpiku sõjanduse kohta, mille pühendas oma lääniisandale ja sõbrale, Poola kuningale Zygmunt II Augustile. Oma teise abikaasa Anna Maria raamatukogu 20 kõige silmapaistvamat teost lasi ta aga hõbedasse köita, mistõttu hakati seda nimetama Hõberaamatukoguks (Silberbibliothek).

Abielud ja järglased[muuda | muuda lähteteksti]

Albrechti kujutisega Saksa mark juulist 1944

1526. aastal abiellus Albrecht Taani kuningas Frederik I tütre Dorotheaga, kellega ta sai tütre Anna Sophia, kes abiellus Albrechti liitlase, Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I-ga. Dorothea suri 1547. aastal ja 1551. aastal abiellus Albrecht Braunschweig-Calenberg-Göttingeni hertsogi Erich I tütre Anna Mariaga. Viimasega sai Albrecht poja Albrecht Friedrichi, kellest sai hiljem tema pärija. Anna Maria suri 16 tundi pärast Albrechti surma, tõenäoliselt samuti katku.

Sugupuu[muuda | muuda lähteteksti]

Albrecht von Hohenzollern	Friedrich II (1460–1535), Ansbachi valitseja	Albrecht Achilles (1414–1486), Brandenburgi kuurvürst	Friedrich I (1371–1440), Brandenburgi kuurvürst
			Elisabeth Baierist, Baieri hertsogi tütar
		Anna von Sachsen (1437–1512)	Friedrich II (1412–1464), Saksi hertsog
			Margarethe Austriast, Ernst Raudse (Habsburgi) tütar
	Zofia Jagiellonka (1465–1512)	Kazimierz IV (1427–1492), Poola kuningas	Jogaila (1351–1434), Algirdase poeg
			Sophia Holszanyst (1402–1461), Jogaila viimane abikaasa
		Elisabeth von Habsburg (1437–1505)	Albrecht II (1397–1439), Saksa kuningas
			Elisabeth von Luxemburg, keiser Sigismundi tütar

Kirjandus ja allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kurt Fortstreuter. Vom Ordensstaat zum Fürstentum: geistige und politische Wandlungen im Deutschordensstaate Preussen unter den Hochmeistern Friedrich und Albrecht (1498–1525). Kitzingen/Main: Holzner, 1951.
Antjekathrin Grassmann. Preußen und Habsburg im 16. Jahrhundert. Köln; Berlin: Grote'sche Verlagsbuchhandlung, 1968.
Iselin Gundermann. Grundzüge der preussisch-mecklenburgischen Livlandpolitik im 16. Jahrhundert. In: Baltische Studien; NF, Bd 52, 1966; S. 31–56.
Stefan Hartmann, Aspekte der Außenbeziehungen Livlands im Spiegel der Korrespondenz Herzog Albrechts von Preußen (1525–1570), Die baltischen Länder und Europa in der frühen Neuzeit. Toim. Norbert Agermann, Karsten Brüggemann ja Inna Põltsam-Jürjo. Köln etc: Böhlau, 2015, lk-d 133–163.
Walther Hubatsch. Albrecht von Brandenburg-Ansbach, Deutschordens-Hochmeister und Herzog in Preußen 1490–1568. Heidelberg: Quelle & Meyer, 1960.
Karl Lohmeyer. Herzog Albrecht von Preussen: eine biographische Skizze: Festschrift zum 17. Mai 1890. Danzig: A. W. Kafemann, 1890.
Janusz Małłek. Die Politik des Herzogtums Preussen gegenüber Polens zur Zeit Herzog Albrecht (1525–1568). In: Historisches Jahrbuch. Im Auftrag des Görres-Gesellschaft. Herausgegeben von Laetitia Boehm, Odilo Engels, Erwin Iserloh, Eudolf Morsey, Konrad Repgen. 97. Bis 98. Jahrgang. München/Freiburg. Verlag Karl Alber. 1978. S. 255–269.
Janusz Małłek. Poland in the face of Lutheranisation of Prussia. P. 31–41. In: The military orders and the Reformation : choices, state building, and the weight of tradition : papers of the Utrecht Conference, 30 September-2 October 2004. Edited by Johannes A. Mol ... [et al.]. Hilversum: Verloren, 2006.
Ulrich Müller. Herzog Albrecht in Preußen und Erzbischof Wilhelm von Riga in ihren Bemühungen um die Evangelisierung der Landbevölkerung Livlands (I), Preußenland, Neue Folge, 5 (2014), 49–97.
Hans Quednau. Livland im politischen Wollen Herzog Albrechts von Preussen: ein Beitrag zur Geschichte des Herzogtums Preussen und des preussisch-livländischen Verhältnisses 1525–1540. Leipzig: S. Hirzel, 1939. Deutschland und der Osten: Quellen und Forschungen zur Geschichte ihrer Beziehungen. Bd. 12.
Paul Tschakert. Herzog Albrecht von Preussen als reformatorische Persönlichkeit. Halle: Niemeyer, 1894.
Herzog Albrecht von Preussen und das Bistum Ermland (1550–1568): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 1993.
Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525–1534): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Ulrich Müller. Köln [etc.]: Böhlau, 1996. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 41.
Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534–1540): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 1999. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 49.
Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1540–1551): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 2002. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 54.
Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1551–1557): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 2005. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 57.
Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1557–1560): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 2006. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 60.
Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1560–1564): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 2008. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 61.
Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1565–1570): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 2008. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 63.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev Friedrich von Sachsen	Saksa ordu kõrgmeister 1511–1525	Järgnev Walter von Cronberg (administraator)
Eelnev uus tiitel	Preisimaa hertsog 1525–1568	Järgnev Albrecht Friedrich